See pole päris nii, et igaüks võib ületada piiri ning kihutada mootorsaaniga kuhu tahes. Meie teekond kulgeb mööda kohaliku maffia eramaid läbi paksude metsade ja piki lõputuid järvi. Selle läbimiseks on vaja spetsiaalset luba, häid suhteid ja ilmselt ka raha. Esimese päeva sõidudistants on 170 km ning piiriületamise tõttu oleme graafikust maas, peagi hakkab hämarduma.

Nagu ütleb adrenaliinist ja seiklusest läbi imbunud safarijuht Sami: “There’s a difference in snow mobiling and Snow Mobiling (mootorsaanisõidul ja Mootorsaanisõidul on suur vahe).” Mootorsaaniga olen sõitnud varemgi, aga seda spetsiaalselt ettevalmistatud laiadel radadel. Käesolev sõit paksus lumes on midagi sootuks muud.

Naisterahvana pole mul kätes nii palju jõudu, et põriseva masina jõu ja lume raskusega rammu katsuda. Vaid väike hüpe, tõmbejõud, millega sa pole arvestanud, ning pauhti on kelk kõhuli lumme kinni jäänud.

Ilma- ja teeolud muudkui halvenevad, kiirus väheneb, lumme kinnijäämist juhtub üha sagedamini, väsimus tikub ligi ja nii olemegi kesköö paiku alles poolele teele jõudnud. Järvedel sõites võib sügava lume all esineda vesiseid auke ja just nüüd ongi kolm saani totaalselt kinni jäänud. Istun siin puusadeni lumes, valitseb pilkane pimedus.

Ma olen Venemaal, sügaval metsas, ümberringi sajad tuhanded aakrid ürgset loodust, hunte, ilveseid ja talveunes karusid. Kamp Indiana Jonesi ja McGyveri ristandeid kaevab välja mu jäisesse vette kinni jäänud mootorsaani ning üle pimeda põhjataeva levib järsku virmaliste hingemattev värvimäng. Halleluuja, paralleelreaalsus!

Järgnevate tundide jooksul kõigub emotsioonide skaala ühest äärmusest teise. Väsimus seguneb suriseva erutusega. Viha ja võitlusvaim võidavad nördimuse, kui lumine kuristik mu jälle endasse neelab.

Edasi, edasi! Mul pole aimugi, kui palju on kell! Kui palju on veel jäänud? Kusagil ometi lõpuks peab ju siin tühjuses hakkama paistma tuluke!

Ja siis ta lõpuks paistab, justkui valgus tunneli lõpus. Veel kümmekond kilomeetrit võitlust ulguva tuule ja tuisuga, kihutame üle lageda Zipringa järve. Kell neli ­öösel saabume Paanajärvi rahvuspargi metsikus südames asuvasse sooja ja kutsuvasse oaasi, soomlaste rajatud hubasesse Eräkeskuse-nimelisse puhkemajja. Õhtust saadik on meid oodanud uhke söömaaeg, saun on kuumaks köetud ja – nii uskumatu kui see ka ei tundu – ma olen pärast 12tunnist totaalset eneseületamist ikka veel ahvatlustele avatud.

Järgmise päeva hilishommikul on esialgu tunne, et mootorsaani selga küll rohkem ei roni, möödunud öö annab veel väga teravalt tunda. Aga alla ei saa ka anda, nii et varustus selga ja sõidame uuesti välja.

Mäntykoski kose juures oleval laagriplatsil soojendame lõunasöögiks kaasa võetud suppi ning keedame teed. Kui aus olla, hakkan ma pikapeale seda sõitmist juba hoopis nautima. Vaikselt tekib julgus, tunnetus selle kohta, kuidas mootorsaan olenevalt rajale reageerida võib. Rammu puudumise kompenseerin keharaskuse viimisega ühelt poolt teisele ning sõidan peaaegu juba nagu safarikauboi püstijalu, tagumine põlv kõveras, et olla valmis vajadusel teisele poole kelku kargama.

Tippkiirus järvel 80 km/h, tippkiirus metsa vahel 40 km/h! Uskumatu, et ma suudan seda! Päevadistants sada kilomeetrit, õhtul pimedas jõuame tagasi Eräkeskuse sooja embusesse.

Esialgu suhtun pisut üleolevalt sellesse, et kõik räägivad metsikust loodusest (häh, no ma olen enne ka metsas käinud!) ning luksusest, milles me puhkekeskuses olles elame (vesi, elekter, saun, piiramatult süüa ja juua). Pikapeale hakkab aga kohale jõudma. Ma ei ole sellist metsikut loodust varem näinud, siin tõepoolest ei ole tsivilisatsiooni ega midagi.

Lähim maantee on kuu aega tagasi lahti aetud, teesäng on näha, kuid see on meetri jagu lund täis tuisanud ning mitte keegi pole seda vahepeal kasutanud. Me oleme siin esimesed inimolevused üle väga pika aja, kui oma mootorsaanidega läbi paksu lume sumame.Lähim asustatud paik asub 100 km kaugusel. Just sinna peab teine safarijuht Juho sõitma vaid selleks, et saada vajalik tempel meie maalviibimise loale (selline on vaja hankida igas hotellis, kui sa Venemaad külastad).

Eräkeskuse ehitas üks Kuusamo kandist pärit Soome perefirma selleks, et teha midagi südamelähedast. See on palkmajadest koosnev kompleks peahoone, väiksemate elumajade ja saunadega, tuleval suvel hakatakse ehitama uut suitsusauna. Kompleksi kõrval asub hiiglaslik helikopterite maandumisplats, sest sageli siia muudmoodi ei pääsegi.

Talvel mootorkelguga, suvel ATVga, kõik muu vajaminev tuleb kohale toimetada kuidagi teisiti. Eräkeskus on justkui hästihoitud saladus, Soome tippjuhid ja Venemaa rikkurid käivad siin kalal (kümne mehe kohta pidavat mõne ­tunni jooksul 60 kg lõhet saama), jahti pidamas (karu, hunt, metslinnud). See on tõeliste meeste pärusmaa. Siin ei ole internetti, ükski mobiilivõrk siia ei levi. See paik asub täielikus eraldatuses ning argipäeviti elab siin vaid 67aastane valvur Viktor, kes muuseas on 60ndatel Eestis sõjaväes olnud. Viktori väikese majakese küljes on hiiglaslik antenn, sest ega siin peale televiisori vaatamise suurt midagi teha ei ole.

Kui signaali üldse on.

Kolmandal päeval stardime vallutama lähedal asuvat Päänuoruneni mäetippu (468 m). “See võtab aega kõigest 15 minutit,” veenab Juho meid eesootava ilmselges lihtsuses. Niisiis olen ma nüüd mootorsaaniga mööda kaljuseina üles roninud, hirmu ja erutuse kokteil pulseerimas oimukohtadel. Kuigi kokku võttis see umbes poolteist tundi, paar korda pidid Indiana Jonesid mind jälle lumest välja kaevama ja korra olin sunnitud järsu tõusu peal mäest alla tagurdama (!), sest eesolev saan oli lumme kinni jäänud.

Tipust avanev vaade kogu sellele ümbritsevale metsikule maailmale võtab kergelt jalust nõrgaks, midagi nii võimast pole ammu näinud.

Istun lumisel kaljunukil ja vahin lummatult kaugusse, kõle tuul lõksutab kiivrivisiiriga. Nüüd tuleb veel vaid mäest alla saada!

Kolmanda päeva sõidudistants on taas sada kilomeetrit. Tippkiirus järvejääl 120 km/h. Tippkiirus metsa vahel 50 km/h! See on pidev võitlemine oma võimete piiriga, totaalne keskendumine ja füüsiline pingutus. Ma olen adrenaliinist täiesti purjus. Mitte miski siin maailmas ei suuda mind takistada! Puhkekeskuses ootavad jälle õhtusöök ja saun. Magan nagu nott.

Neljanda päeva hommikul on taevas potisinine ning särab ere päike. Aeg on asjad kokku pakkida ning asuda tagasiteele. Sõidame 70 km piki Pääjärvi piiritut avarust, vaadet palistamas lumised mäetipud. Ma kahetsen juba südamest, et seiklus hakkab läbi saama. Just nüüd, kui ma muutun üha osavamaks! Mootorsaanist on saanud kuulekas suksu ja ma tahaks lõputult lennata mööda järve, võtta sügavas lumes järske kurve ning tunda ennast supernaisena. Kihutamisest on saanud nauding, mootorsaan joonistab lumeväljale siiruviirulisi mustreid.

Nüüd veel edasi mööda maanteed, hakkavad esinema märgid elutegevusest, näha on isegi möödasõitvaid Ladasid ja peagi paistabki Soome.

Piiriformaalsused tunduvad erakordselt tüütud ning ma ei hakka valvuritega lobisema. Tagasi Rovaniemisse jõuame alles hilisõhtul.

See oli paganama ebatavaline reis. Emotsioonid alles settivad, läbielatu hakkab vaikselt kohale jõudma, mind valdab mingi seniolematu rahulolutunne. Järgmisel hommikul saabub Rovaniemist (vahepeatusega Helsingis) Tallinna lennujaama üks uuesti sündinud naine. Tema kõnnakus on enneolematu reipus ja silmis pisut hullunud pilk.

See olen mina. Üks tavaline seiklus muutis mind imeliseks.

Majake kanajalgadel: Loode-Venemaa metsaarhitektuur. (Sami Päivike)