Küsi, ja sulle antakse
Piibellik pealkiri ärgu eksitagu lugejat. Kris Haamer ei ole mingi usukuulutaja. Kui üldse, siis kuulutab ta eneseusku. Kris on Portugalis filmi õppiv Eesti multitalent, kes juba lapsena unistas sellest, et võiks igal aastal elada eri paigas. Toona unistas ta ka tööst National Geographicu fotograafina. Foto on tänaseni ta elu armastus. “Ma unustan kõik enda ümber, jooksen ringi nagu hull ja tunnen, et kõik on võimalik, suudan kõike, saavutan oma soovid, kaovad hirmud ja aju töötab täiel võimsusel, elu käib täiel võimsusel. Selline peaks olema tõeline elu, selle nimel ma siia tulin, teise riiki, et otsida oma eluvett, oma armu,” kirjutab ta fotograafia peadpööritavast mõjust oma blogis www.krishaamer.com.
Tallinna Ülikoolis filmiõpingutega alustanud ja Lissabonis Erasmuse programmiga neid jätkanud Krisil on nüüdseks käsil esimene suurem dokumentaalfilmiprojekt pealkirjaga “Tomé”. Nimelt tekkisid tal õpingute ajal mõned sõbrad São Tomé saarelt ja ta läks neile külla. “Seal avastasin põneva maailma, mida tahtsin filmi kaudu ka teistele tutvustada. Olen varem fotolugusid teinud Argentinas ja Portugalis, kuid see on mulle esimene päris oma film ja seega ka õppeprotsess, kuidas lugu, rahalised toetajad, rahvusvaheline vaatajaskond ja kõik muud faktorid kokku tuua.
Olen projektis nii režissööri kui produtsendi rollis. Lisaks minule on kohapeal Belgia sõber ja São Tomé sõber, kellega koos seda filmi teeme. Lisaks on abilised Portugalis ja Eestis, kes aitavad kaasa filmi järelproduktsioonile, ning minu mentor projekti juures on üks Londonis õppinud Kolumbia režissöör. Ehk siis üsna kirju seltskond,” leiab Kris.
Hea filmi juures hindab Kris seda, kui teda viiakse rännakule. Kui näidatakse midagi uut, või juhatab filmi kulg peategelase uute avastusteni. Krisi enda filmi sünopsisest loen, et “Tomé” peategelane on algaja rõivadisainer, kes soovib oma brändiga Portugalis läbi lüüa. Ta kohtub saarel saatusekaaslastega – kunstnikega, kes jagavad temaga oma lugu. Mõni neist on läbi kukkunud. Teised aga oma unistused tõeks teinud. Neilt ammutab ta eneseusku ning leiab innustust, et mitte alla anda. On see mingis mõttes ka Krisi enda eneseleidmise lugu? “Jah. São Tomél on lugusid, mida teha, palju. Kunstnikega suheldes nägin neis mingis mõttes ennast ja seetõttu ka selle loo valisin,” tunnistab Kris.
Selleks, et oma esimest filmitegu rahastada, lõi ta annetusvõimaluse saotomeblog.com/toeta lingi kujul, reklaamis seda Facebookis ja kutsus üles toetama. Vastutasuks lubab ta mitmesugust meelehead, alates DVDdest, postritest, filmis kaasa teinud artistide teostest ja teenustest, lõpetades maailma parimaks kuulutatud Claudio Corallo šokolaadiga.
Väikseim toetussumma on 10 eurot, sellega kaasneb valmis filmi digitaalse allalaadimise õigus, suurim, 1000 ja enama euro suurune toetus aga garanteerib juba kaasprodutsendi tiitli imdb.com lehel. Kusjuures suurem osa rahalisi toetajaid ongi eestlased. “Kõigil on võimalik kaasa lüüa. Mulle meeldib väga kickstarter.com, mille sarnast mudelit rahastuse otsimisel kasutasingi. Kuigi minimaalne vajalik eelarve on täidetud, on lehekülg siiani avatud.”
Uurin, et kas selline independent-tegutsemine on kuidagi reaktsioon Eestis võrdlemisi reglementeeritud filmirahastamise süsteemile. “Ei ole reaktsioon. Olen lihtsalt püüdnud kasutada kõiki vahendeid, mis minu võimuses on, ja olla leidlik. Üks mu sõber ütleb, et kõik on võimalik, tuleb lihtsalt leida, kuidas.”
Veebruari lõpus sai järgmine rahastusvoor läbi ja 7000 euro võrra rikkam produtsent Kris võis koos režissöör Krisiga uuesti saarele sõita ning filmimist jätkata. Viimane sissekanne on Facebooki “Tomé” filmi küljel 26. märtsist, kus ta teatab, et on leidnud öömaja, asjad lahti pakkinud, leppinud kokku hulga kohtumisi ja lõpuks ka keha kinnitanud ning saadab tervitusi kõigile, kes tema edulugu teoks teha aitavad.
Krisi tegemistel ja filmi valmimisel saab silma peal hoida, kui toksida Facebooki “Kris Haamer presents “Tomé”” ja infot leiab ka kodulehekülgedelt http://krishaamer.com ja http://saotomeblog.com/tome/.
Tähtsad lood ei tohiks jääda rääkimata: Kris Haamer usub, et filmikunst võimaldab tal vaataja tähelepanu vangistada moel, milleks ükski teine meedium võimeline pole. Sellegipoolest alustab ta ka oma filmiprojekte ikkagi fotodest – iga pilt kannab endas kindlat emotsiooni, mis omakorda lihtsustab storyboard’i kokkupanekut. Galeriis mõned “Tomé” peategelastest, läbilööki üritavad noored kunstnikud ja moeloojad.
