Sada aastat suitsuvines
Enne 20. sajandi algust seostati suitsetamist naiste puhul sageli prostitutsiooni ja kombelõtvade eluviisidega. Korralik naine ei suitsetanud ja suitsetavate naiste kujutised on tihtipeale lõbunaiste kujutised. Kabaree miljööst leiavad end ka Eduard Wiiralti napilt rõivastatud suitsetavad naised 1920ndate töödel.
Tubakafirmasid ei rahuldanud olukord, et pooled potentsiaalsed kliendid ühiskondlike tabude tõttu endale uut hobi tõrguvad soetamast. “Pressiteate” isa Edward Louis Bernays, kes kombineeris avaliku arvamuse mõjutamiseks oma onu Sigmund Freudi psühhoanalüütilisi ideid propagandavõtetega, oli esimeste hulgas, kes avastas, et reklaam ei mõjuta inimesi pooltki niipalju kui oma tootega uudiskünnise ületamine. Ta palkas sigarettidega modellid paraadile marssima, ning läbimurre õnnestuski – ajalehtede esikülgedel ilutsesid 1929. aasta aprillikuus lood “vabaduse tõrvikutest” ning edaspidi olid emantsipatsioon ja sigaret lahutamatud.
20. sajandi 20ndatel muutub sigarettide suitsetamine šikiks, suitsetav naine on sofistikeeritum, intellektuaalsem, moodsam. Ta liigub meeste seltskonnas, ta suudab kaasa rääkida teemadel, millest mehed räägivad. Ja mis veel olulisem, ta julgeb seda teha. Eesti maalikunstis on suitsetavat naist kujutanud Lydia Mei, kelle maalide kohta kirjutab Katrin Kivimaa Eesti kunsti ajaloo 5. köites: “Nendel kujutatud mondäänse naise kuju puhul torkab silma uue naise olulise atribuudi – sigareti lisamine.”
Hollywood rakendas suitsuse sarmi suurima heameelega ihaldusväärse elu kuvandi ette – tubakafirmad maksid nii filmide tootjatele kui ka staaridele, et tõeline mees ja kättesaamatu kaunitar ikka sigaretiga pildile jääks. Esile kerkivad glamuursed kaadrid, kus peal Marlene Dietrich, Bette Davis, Clark Gable, Joan Crawford, Spencer Tracy, Humphrey Bogart jpt.
Paljud neist poseerisid meeleldi reklaamplakatitel, sigaret sõrmede vahel, kuid päriselus olid mittesuitsetajad. Neist kuulsaim silmakirjateener oli 20. sajandi iluikoon Audrey Hepburn. Esimene “Marlboro man” ja elupõline ahelsuitsetaja John Wayne aga pühendas elu viimased aastad kopsuvähiga rinda pistes aktiivsele suitsetamisvastasele kampaaniale.
Erich Maria Remarque’i kultusromaanis “Triumfikaar” on suitsetavate ja kalvadost joovate emigrantide tulevik sama ebamäärane kui õhk suitsuvinestes lokaalides, kus nad oma aega surnuks löövad. Suitsetamisest saab selles romaanis üks väheseid tegevusi, millel on kindel algus ja lõpp – süütamine ja kustutamine. Krimikirjanduses on aga harilikult uurijad need, kes piipu popsivad või sigarit pahvivad, sest see läheb nende karakteriga hästi kokku ja on õigustatud – tegevus toetab juurdlemist ning järelemõtlemist.
50ndatel turundatakse suitse häbitult nii koduperenaistele kui isegi imetavatele emadele. Reklaami-esteetikasse lisandub otsekohene seksuaalne alltoon – puhu aga daamile suitsu näkku ja ta teeb kõik, mida soovid. Välgumihkel olgu alati taskus ka mittesuitsetajal, sest mine tea, millal võib õnneks minna ja daam suitsule tuld palub jne.
Paljude Eesti meeskunstnike loomingust leiab autoportreesid piibu või sigaretiga. Nii Jaan Vahtra, Eduard Wiiralt kui ka Ülo Sooster on end suitsetavana kujutanud, Juhan Muks on omakorda maalinud portree suitsetavast Wiiraltist.
1979. aastal maalis hüperrealist Ilmar Kruusamäe ühe tema tuntusele aluse pannud maali “Olümpia”, mille esiplaanil suitsetab punaseks lakitud küüntega blondiin sigaretti Olümpia. Naiste ja sigarettidega sajandi alguse mõttes pole sel maalil suurt pistmist, maalil on hoopis ühiskonnakriitiline alatoon. Andres Söödi dokumentaalfilm “511 paremat fotot Marsist” (1968) näitab Tallinna kohvikukultuuri, kus stiilseimate pealinlaste näpu vahelt sigaretid kindlasti ei puudu.
Sigarettidest pisut erinevad tähendused on seotud sigariga, mis on üldiselt meeste juurde kuuluv atribuut, mis seostub jõukuse, tugevuse, jõuga. Fotograaf Marge Monko loomingust leiame “Autoportree sigariga”, jõulise silmavaatega naise, riietatud üleni musta, hoidmas väljakutsuvalt käes sigarit.
Filmikunstis on sigarid maffiabosside ja ülirikaste maailmapoliitika niiditõmbajate suunurgas. Isegi Andres Puustusmaa ei suutnud aasta alguses esilinastunud “Rotilõksus” klišee kiusatusele vastu panna – ka tema rahamehed istusid pilvelõhkuja viimase korruse salongis ja nautisid sigarit.
90ndatel ähvardas USA valitsus tubakatootjatel raha viimise filmitööstusele ära keelata, aga mäletamisväärseid erutavaid stseene tuleb siiski ka sel ajal – Sharon Stone’i femme fatale läidab “Ürginstinktis” ülekuulamisruumis sigareti vaatamata sellele, et suitsetamine seal keelatud on. Uma Thurmani tegelaskuju “Pulp Fictionis” näitab samuti suitsukultuuri kõrgklassi.
2005. aastast on regulatsioonid Ameerikas veelgi karmistunud ning suitsuseid stseene jääb üha vähemaks. “Avataris” käratab Sigourney Weaveri mängitud teadlane, et kus kurat on tema sigaretid, ja see oli üks põhjustest, miks 13aastased seda filmi ilma vanemateta vaatama minna ei saanud.
Isegi Led Zeppelini “Stairway to Heaven” sai kuuldavasti nõnda populaarseks tänu faktile, et lugu oli keskmisest pikem ning DJ sai rahumeeli suitsupausile minna. Kuid tänaseks on kunagine kinnimakstud glamuur määratud paaria-staatusesse. Kui Carmen Kass Urmas Oti saates “Augustivalgus” 2003. aastal suitsu põlema pani, tehti sellest miniatuurne meediaskandaal. Suitsetamise on pidanud avaliku arvamuse huvides maha jätma nii Ühendriikide president Barack Obama kui Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Suitsetamine on taas ebakultuurne hobi, töölisklassi pärusmaa, plaanitakse sigaretibrändide kaotamist ja suitsude kassade juurest äraviimist, mõnel pool ilutsevad suitsupakkidel ohupildid rõveigemetest ja kollastest hammastest. Lobistide sõjas on ravimifirmad ja tervisetoodete pakkujad hetkel paremal positsioonil kui tubakatootjad. Fotodel on asutud suitse näpu vahelt kustutama, skulptuuridelt neid maha saagima.
On siiski valdkondi (lisaks filmile ja maalikunstile), kus suitsetamine on ja jääb stiilse elu sünonüümiks. See on fotograafia, eriti moefoto. Skandaalne supermodell Kate Moss läidab ikka aeg-ajalt poodiumil sigareti ja endiselt leidub hordide viisi kurjustajaid, kes miskipärast peavad modellide üheks oluliseks ülesandeks olla eeskujuks noortele tüdrukutele. Äkki on asi siiski vaatajates, kes ei tee alati vahet lava- ja päriselul, ei soovi eristada fiktsiooni reaalsusest?
■Maailmas on 1,2 miljardit suitsetajat.
■Neist rohkem kui 900 miljonit elab arengumaades.
■Harvardi ülikooli uurijate hinnangul sureb 4,83 miljonit inimest enneaegselt suitsetamisest tingitud südamehaigustesse ja kopsuvähki.
