Ralf Parve tuli sellest ajast läbi tähele­panuväärselt puhaste kätega. Muidugi, aeg oli selline, nagu oli, ja luules tuli Stalinile kraapsud ära teha. Tegi ka Parve. Ta on kirjutanud päris räigetki, mis kantud imperialismi paljastamise või kommunistliku ürituse ülistamise paatosest. Kuid kirjutatu jäi siiski ainult kirjutatuks. See püsis sõnana paberil. Tähtsam on inimene. Ja inimesena oli Parve ajal, kui Eesti Nõukogude Kirjanike Liit oli kokku kuivanud kümmekonna arvestatava kirjanikuni ja õhus rippusid aina uued repressioonid, üks neist, kelle moraalsus aitas mingil humanismil siiski säilida. August Alle, Rudolf Sirge, Paul Rummo, Juhan Smuul, Ilmar Sikemäe, Lembit Remmelgas, Ralf Parve – nende ja veel mõne kirjaniku vaieldamatu isiklik humaansus ja kultuursus hoidis ära kultuuriveristajate programmi realiseerumise täies planeeritud mahus.

Parve hakkas noore autorina ennast avaldama tegelikult juba 1930. aastate teisel poolel, mil ta teenis leiba usina spordi­reporterina ajalehtede juures. Ta tutvus neil aastail Jaan Krossiga, Ilmar Laabaniga, Ivar Paulsoniga. Ta istus kohvikus koos Juhan Sütistega. Ta osales uute filmide läbivaatusel, istudes samas saalis Artur Adsoniga. Ta on surunud veel Eesti pinnal Marie Underi kätt. Ta kirjutas arbujalikust vaimust kantud luuletusi. Esimesel okupatsiooniaastal muutus ta luule mõõdukalt punaseks. Noore mehe tuhin. Rahulolematus Pätsi vaikiva ajastuga. Võib-olla midagi veel. Tal oli võimalus Punaarmee mobilisatsiooni eest põgeneda, kuid koos omal ajal Saksamaal töötanud sadulsepast isaga aru pidades leidis ta, et sakslastelt on tal veel vähem head oodata. Nii algas Parve sõjatee, mille jooksul ta püssi lasta eriti ei saanudki – temast sai rindelehe toimetaja.

Pärast sõda jõudis ta juba kahe jalaga luulesse. Jah, Parve kirjanduslik pärand. Kõige enam on ta muidugi tuttav lasteluuletajana. Ta kirjutas häid luuletusi poistele – ajal, mil lastele kirjutasid üldiselt hardad tädikesed. Parve luulega, mis suunatud täiskasvanuile, on keerulisemad lood. Aastal 2008 ütles Parve, et tema luulet võiks hakata lugema üldse mitte varasemast kui 1958. aastal ilmunud kogust “Avatud värav”. Tõesti, eelnevad kogud ei sisalda just palju luulet, mida väljaspool stalinistlikku õhkkonda võiks hinnata. Siin peitub traagika. Ajal, mil Parve luule maailmavaateliselt tohutult avardus, tema sõna nõtkemaks muutus, tegid ilma juba Krossi, Niidu ja Kaalepi taltsutamatud vabavärsid. Kohe olid tulemas ja senist tagaplaanile lükkamas kassetipõlvkondlased. Parvele luuleilmas oma koha sisseseadmiseks antud aastad olid möödas. Tema hiline luule, mõttetihe ja filosoofiline, on tänapäeval peaaegu täiesti unustuses.

Kõige olulisema Parve elutöö tahuna näen tema tegevust kirjandusloolasena. Ta oli hiilgava mäluga andmekoguja, ja seejuures, mis eriti tähtis, kirjutas ta kirjanikest ja kirjandusest isiklikult, vahetult. Tema uurimused ja meenutused Allest, Lutsust, Smuulist, Krossist ja teistest polnud kuiv, informaalne infopuru, vaid läbi põimitud isikliku lähenemisega. Eriline meistriteos on artiklite kogu “Kiindumused” (1972).

Puutusin Parvega alates 2008. aasta sügisest kuni tema viimaste elukuudeni tihedalt kokku. Tegin temaga rea pikki kirjandusloolisi intervjuusid, mis ilmusid 2010. aasta lõpus Ralf Parve nime all raamatuna “Minu aeg”. Selle teosega muutus Parve teadaolevalt kõige vanemaks eesti kirjanikuks, kes on avaldanud algupärase teose. Istusin raamatut koostades Parve juures tundide kaupa ja nii kümneid kordi. Tema faktimälu oli hämmastav, isegi selles eas. Ta oli koostöövalmis ja vestles heal meelel kõigest, mida küsida oskasin. Meie ühistööna valminud raamatut pean kirjanduslooliseks suurtööks, mille lugemist soovitan igale eesti filoloogia üliõpilasele.

Viimast korda nägin Ralf Parvet 25. märtsil Järve haiglas, kuhu teda koos ta pojapojaga külastama läksin. Saime mõned sõnad vestelda. Surusime head aega jätmisel kätt. Teietasin teda, nagu alati. Parve ütles: “Teeme nii, et nüüdsest ütleme üksteisele sina. Kolleegid ju!” Ta oli meie raamatuga väga rahul. Rahul olen minagi. Ja mitte ainult raamatuga. Parve vastas diivanil – millel on istunud rohkem kui 60 aasta jooksul kümned ja kümned tuntud kirjanikud ja muud kultuuri­inimesed – veedetud tunnid avasid mu jaoks läbi isikliku prisma kauge ja põneva ajastu, mida lähedalt näinuid meie seas nüüd enam ei leidu. “Kallist rahu!” ütles Parve alati, kui lõpuks uksest välja astusin. Kallist rahu!