Sven Lõhmus on Eesti edukaim pophelilooja. Tõenäoliselt üks neist kolmest, kellele 3500 liikmega Eesti Autorite Ühing maksis mullu autoritasuna välja üle 300000 krooni ning kelle muusikat mängivad raadiod, teled, kaabel-TVd jpt kanalid üksteise võidu. Kõik eelmainitud artistid,lisaks veel Laura, Urban Symphony, Mari-Leen jt on Lõhmuse hoolikalt pakendatud tooted. Sellist muusikat kuulati 15 aastat tagasi ja kuulatakse tänagi, mis sest et keskmise eestlase muusikamaitse peaks olema muutunud nõudlikumaks ja hitimeeste konkurents tihedamaks.

Sellel nädalal on Sven Lõhmus oma kolmandal Eurovisioni finaalvõistlusel.
Saksamaal ennustatakse Getter Jaanile ja loole “Rockefeller Street” mõõdukat edu. Mõned julgevad taas võidule
loota.

Teisipäeval, enne Eurovisioni esimest poolfinaali, räägib Lõhmus Ekspressile, et see lauluvõistlus pole talle eesmärk omaette, vaid hea vahend artistile promo tegemiseks ja “õige vungi andmiseks”. “Tead, parem ärme üldse Eurovisionist räägi, muidu jääb mulje, nagu ma oleks mingi eurohelilooja,” ütleb ta.

Eurovisionile sõit tuli Lõhmusele tänavu üsna ootamatult. Pragmaatikuna
ei tahtnud ta Eesti Laulu konkursil osaledes muud kui haarata kinni
kandikul pakutavast võimalusest teha oma muusikale promo ja pöörata
see rahaks. Just selles seisnebki Eurovisioni point Lõhmuse jaoks: palju, väga palju tasuta tähelepanu tema toodetele. Eesti eurolaulu autoritele makstav preemia 2000 eurot on köömes selle kõrval, milline tulu võiks tulla plaadimüügist Euroopas. Seal, kus tõelise läbimurdeni pole Lõhmus veel jõudnud. 

Kui keegi tahab saada superstaariks, ei piisa ainult lauluoskusest. Vaja
on veel mingit x-faktorit. Sellise faktoriga artist oli Lõhmusel Getteri kujul olemas juba aasta tagasi. Nüüd oli vaja end “Superstaari” telesaates ja Kaari Sillamaa muusikateatris tuntuks laulnud noor tüdruk visata suure šõubisnise katlasse, et näha, kas ta tõuseb pinnale. Eurovisionist paremat võimalust selleks pole.

LÕhmus on üks vähestest Eesti heliloojatest, kes suudab kirjutada mitte lihtsalt muhedaid ja raadiolembeseid laulujorusid, vaid vajaduse korral
ka edetabelite vallutajaid hitte nii, et täna tellid, kahe nädala pärast on valmis.

Kuid “Rockefeller Street”, mis sai loomealge nimest“Rockefeller” ja
Getter Jaani x-faktorist, polnud mõeldud Eurovisioni Eesti eelvooru võitma.

Et laul triumfeeris ja Saksamaale Eestit Eestit esindama saadeti, esitas Lõhmusele tõsise väljakutse – Getteri värske album, mis oli mõeldud ilmavalgust nägema mai lõpus, tuli kiiresti enne lauluvõistlust kokku panna. Nüüd tegi Lõhmus midagi, mida ta on varemgi mängleva kergusega
teinud. Ta võttis magamiskoti ja isiklikud asjad ning kolis paariks nädalaks Tartu maanteel Zelluloosi keskuses asuvasse stuudiosse. See kuulub tema ja Tambet Mumma plaadifirmale Moonwalk. Ööd ja päevad tuunis
Lõhmus värskeid salvestisi, sest paari nädalaga oli vaja valmis teha
pool albumitäit lugusid! Magas vaid mõned tunnid sealsamas, arvuti ja
töölaua kõrval. Väljas eriti ei käinud, hommikuti vaatas korra aknast välja, mis ilm on. Õhtul aga, kas ilm on muutunud.

Singli "Rockefeller Street"esimese demo valmimiseks kulus Lõhmusel
stuudios kaks ja pool kuud, ehkki loo võib kirja panna viie minutiga.
Laulud ei pea olema mitte lihtsalt stuudios ägedad, vaid peavad kõlama hästi ka raadios – siin on suur ja asjatundmatule inimesele hoomamatu
vahe. Võib juhtuda, et kui Lõhmus on kulutanud stuudios paar nädalat ühe
loo testimiseks 30 versioonis, viskab ta selle lõpuks ikkagi prügikasti või jätab sahtlisse.

Näiteks Getteri esimesse singlisse “Parim päev” pikitud Mahavoki meloodiajupp laagerdus Lõhmuse vabrikus aastaid, ta katsetas seda eri artistide peal, kuni viimaks selle kõlaga noore lauljatari esituses rahule jäi.

Samas on töö artistiga Lõhmuse sõnul suur rahaline risk. “Hea, et meil on oma stuudio, sest kui see töö ja vaev kõik arvestada mingitesse tunnihindadesse, tuleb kokku kosmiline
summa!”

Kui stuudio kõvalt jääbki vabamat aega, vaatab Lõhmus filme, kuulab muusikat, reisib või mõlgutab mõtteid lenduripaberite tegemisest. Aga muusikalainel on ta nagu mingi radioaktiivne materjal, mis pulbitseb
energiast ja kiirgab välja viisijuppe. Endal suu kogu aeg muigel – no
vaadake neid teleintervjuusid! Toorest hitimaterjali on Lõhmusel hulganisti, kümnete albumite jagu.

Tõelise fanaatikuna on ta perfektsionist, kes teeb tööd kire ja huviga,
ei ole ju mõtet teha asju ülejala. Ega ka mitte raha pärast, ehkki sellega näib Lõhmusel kõik hästi olevat. Raha on viimane teema, millest Lõhmus on valmis avalikult rääkima.

Aga raha paneb ka Lõhmuse rattad käima. Ja kui me ühel päeval enam tema
muusikat ei peaks kuulama, jääb see vabrik seisma. Seni antakse ainult hagu!