Teejuht räägib midagi ja lõkke ääres tehakse ruumi. Kõrbe-eetika ei luba kutsumata külalisi puhkuseta minema saata, pakutakse istet ja teed. Teejuht arvab, et võib pildistada, kui soovi on, muidugi mitte inimesi. Põllud on justkui peenardega ruutudeks jagatud ja varred nende sees sirgumas, maas looklev voolikutesüsteem niristab kasvamiseks tarvilikku vett. Mitte veel teab mis kõrged, aga eksimatult äratuntavad on need taimed. Lõkkeaseme kõrval veebasseinis ulbib toekas kott: tõenäoliselt kaamelisõnnik, mida siin enne põllule jaotamist niisutatakse. Pildid kiiruga tehtud, on aeg tänada ja lahkuda. Oaasi servas kaob džiip koos teejuhiga tolmupilve.
Ees ootab umbes 10 km jalgsimatka mägede vahel looklevas orus, siis peaks jõudma järgmiste istandusteni. Sellest teekonnast annab aimu vaid püksitaskusse surutud satelliidifoto.
Esialgu autoga läbitav, muutub kitsas org üha kivisemaks. Graniidist ja liivakivist kaljud kerkivad püstloodis tuulte kokkukantud siledast liivapõrandast. Graniit pole siinmail tugev, vaid tuhm ja kergesti teravateks kivikildudeks pudenev materjal, seda suure temperatuurikõikumise ja tugevate kõrbetuulte tõttu. Kohati paakunud ja praguline pinnakiht annab tunnistust hiljutisest tulvaveest, mis kiirelt tulnud ja läinud, kattes orgude põhjad kivide ja kaasavoolanud prahiga. Maas vedelevad katkised plastpudelid ja veevoolikute jupid, siin-seal paistab taimi, mis tänu vihmale tärganud. Rada lookleb kaljude vahel, harvad põõsad on õites ja päike kerkib üha kõrgemale. Kindlasti piilub mõni sisalik kaitsvate kivide varjust möödatrampivaid matkasaapaid ja kusagil veab rebane ninaga õhku. Ainult tuul teeb häält, ja kui kõvasti hüüda, kajab see vähemalt seitsmekordselt vastu. Kõrbes on kevad.
Kuigi kaardiks mõeldud aerofotost pole asukoha määramisel kuigivõrd abi, keerab rada pärast paljusid käänakuid pildile kohaselt otsustavalt põhja. Org muutub üha laiemaks ja kui järjekordselt puhkepausilt tõuseme, paistab ­eemalt lähenev kõrbeauto. Lõunalaager on siinsamas lähedal valmis seatud.

Need väljad siin on hoopis suursugusemad. Kanepitaimed on tumerohelised, lopsakad ja kõrguvad vähemalt vööni, kõrvalpõldudel sirguvad moonid. Kummaline ja meelierutav paik, otsekui kohtuks metsikus looduses mõne haruldase loomaga. See siin on keeruliste lugude algus, mitte lõpp, ning sellisena lihtne ja loomulik. Seemnest sirgub taim, ei muud. Korraks kangastub selle ahela viimane ots: süstlavahetuspunktis mällu sööbinud pilt kanistritäiest veristest süstaldest. Taevased ja hukatuslikud, tegelikult vaid lihtsalt ilusad taimed õõtsuvad tasakesi tuules. Oh moonid, moonid... Tõenäoliselt kaotaks mõnigi narkosõber niisugust küllust nähes mõistuse.
Üldine õhkkond on hommikul kogetule risti vastupidine. Teejuht on matkalisi oodates teinud väikese uinaku ja ajab nüüd põllupidajatega mõnusasti juttu, uusi tulijaid tervitatakse sõbralikult.
Muidugi võib pildistada ning üks kohalikest tahab ka ise pildile.
Lõkkel podiseb lõunasöök: konservipurgist õngitsetud oad värske sibula ja tomatiga, mis kohaliku leiva ja tuunikalaga maitsevad lausa taevalikult. Need on lihtsad ja väärikad mehed, kes siin elavad ja taimekasvatusega oma igapäevast leiba teenivad. Edasi liikudes jätkub keelatud rohelus veel tükk aega. Taas paistavad põlenud palmid, aga seekord pole tegemist hõimudevahelise arveteklaarimisega: siin on käinud valitsus põllupidajaid kimbutamas. Ametlikult on sedasorti agronoomia surmanuhtlusega karistatav, kuid asi pole sugugi nii hull, kui teada, kellele ja kui palju maksta tuleb.

Kohalikud kasutavad mooni ja kanepit peamiselt vaid tervisehädade puhul ning päris vanad ja põdurad enesetunde parandamiseks. Sõltlasi leidub, kuid arvestades uimastite odavust ja kättesaadavust, on neid väga vähe. Turistide aplus ja elamustejanu toidab seda masinavärki: peaaegu kogu kraam liigub vahendajate kaudu otseteed kuurortidesse.
See on aus äri, kus sageli kirjaoskamatul põllupidajal näib jaguvat rohkem mõistust kui paksu rahakotiga sissesõitnul. Aga lollidelt ju tulebki nende raha ära võtta?