Tiina Jõgeda: Kui langevari ei avane
Kolimine olla enam-vähem sama laastava toimega kui tulekahju, öeldakse. Ekspressi toimetus kolis äsja ühest majast teise, nii et saime omal nahal testida, kuidas vanarahvatarkus paika peab. Noo…peab. Pehmelt öeldes.
Harjunud rütmist, aastaid vooderdatud tööpesast, “oma” kohviaparaadist, pliiatsitopsist ja pinginaabrist eemale kiskumine on stressiallikas! Üks kolleeg nuttis aknalaual, teine küsis peavalutabletti, kolmas kuulas koju sõites autoraadiost rahustuseks Klassikaraadiot…
Arusaadav, et tõsised katastroofid, nagu maavärin või värskelt saadud vähidiagnoos või lähedase inimese salapärane kadumine, vajavad kriisipsühholoogide tuge. Väikeste igapäevaste jamadega peame aga ise toime tulema. Kellele sa ikka kaebad, kui krediitkaart on miinuses, lapsed karjuvad ja töö tähtaeg kukkus eile. Ja auto keeldub häält tegemast ja sääsehammustused sügelevad hullult... Polegi vaja pikka loetelu, et õhtuks oleks elusalt vardasse aetu tunne. Õnne valemiga pole miskit peale hakata, hädasti oleks tarvis ellujäämisretsepti!
Raamatuid pakkides jäi mulle näppu paar aastat vana ajakirja Psychologies number, millest kolimisstressile leevenduseks enam-vähem sobiva retsepti ka leidsin.
“Ellujäämismentaliteet on refleks, mida saab õppida,” väidetakse selles.
Esiteks: säilitage külma närvi. Närvipingega inimese otsustusvõime halveneb, ta ajud justkui jäätuvad. Nii et tuleb lõdvestuda. Näiteks langevarjurid teavad, et nad peavad lennuki uksest välja astudes rahulikult “üks-ja-kaks-ja-kolm” lugema ja alles seejärel kupli avamisnööri sikutama. Kui nad satuvad paanikasse, unustavad nad langevarju lahti tõmmata või lähevad trossid segi. Ähmis peaga võib oma surmaotsusele alla kirjutada.
Maapealsetes vaidlustes kontoris või kodus ei pruugi enesevalitsemise kaotus traagiliste tagajärgedega olla, kuid lahingu kaotus on see siiski. Enesekindlus ja ratsionaalsed argumendid – need on selle hetke langevarjud. Tehke tassike teed või lugege tähestikku a-st ü-ni ja tagasi.
Teiseks: vaadake tõele näkku. Näha tegelikkust sellisena, nagu ta on, mitte sellisena, nagu te seda näha tahate, on suur pluss. Paljud meist eelistavad ebameeldivatele asjaoludele mitte silma vaadata. Minu käsi näiteks ei tõuse avama ametliku postiaadressiga kirju. Ma tean ju, et pankadel ja maksuametil või politseil pole mulle niikuinii midagi head öelda. Milleks kiirustada sõnumite lugemisega, kust saad teada, et oled kiirust ületanud või maamaks tasumata. Ma pole kaugeltki ainuke, kes elab põhimõtte järgi “mida kaugemale mure lükata, seda kauem saab olla muretu”. Paljud ei taha näha, et nende firma on raskustes, et hakata õigel ajal uut töökohta otsima. Mõni ei taha märgata, et tema elukaaslane ajab juba ammu liini kellegi teisega. Tuttavad ja sõbrad vangutavad kaastundlikult pead, aga asjaosalised teevad näo, et midagi huvitavat ei toimu.
Mittemärkamine on stressikäitumine, mis olukorra lahendust lähemale ei too. Protsessidest tuleb teadlik olla, et siis muuta oma suhtumist ja vastavalt käituda.
Kolmandaks: ära vähenda probleemi. Kes poleks kuulnud manitsusi, et jäta hädaldamine, teistel on palju hullem, et 88 protsenti inimkonnast elab halvemini. Ärge võtke seda kuulda! Kui sa ei näe oma probleemi muret tekitavana, kui sa vähendad ja tühistad seda, siis ei pööra sa ka probleemi lahendamisele piisavalt tähelepanu. Jah, Jaapani maavärin on tõsine asi, aga oma isikliku tsunamiga pean ma ise toime tulema. Kui te pidevalt surute oma tundeid alla neid vähendades ja tühistades, siis korjate endasse stressi, mis ühel hetkel plahvatab.
Enesehaletsus on oluline, et edasi liikuda.
Inimene on tugevam, kui ta arvab. Isegi kui on tunne, et nüüd on põhi käes, leidub ikka veel üks varukomplekt patareisid. Mõtle nende asjade peale, mida sulle meeldib teha, ja luba endale, et ühel päeval, kui kõik see jama kaelast ära saab, siis sa neid ka teed.
