Maria Ulfsak-Šeripova: Paranoia blues
Ma ei tohi magada kõhuli, sest see tekitab kortse ja vajutab rinnad lömmi. Ma ei tohi olla õues, sest päike tekitab naha vananemist ja pigmendilaike. Ma ei tohi olla toas, sest seal on tapva kiirgusväljaga elektroonika. Ma ei tohi käia kuumas vannis, sest see muudab naha lõdvaks. Ma ei tohi ennast kreemitada, sest kreemis on parabeenid. Ma ei tohi kasutada deodoranti, sest kardan rinnavähki. Ma ei tohi haiseda higi järele, sest siis lastakse mind töölt lahti. Ma ei tohi sõita autoga, sest see on keskkonnale ohtlik. Ma ei tohi sõita rattaga, sest auto sõidab mu surnuks. Ma ei tohi käia jala, sest kesklinna õhk on mürgine.
Ma ei tohi juua kraanivett, sest lennukid lendavad üle Ülemiste järve ja vesi sisaldab ohtlikke kemikaale. Ma ei tohi juua pudelivett, sest pudelis on seesama kraanivesi tuhandekordse hinna eest. Mitte mingil juhul ei tohi ma juua kanistrivett, sest kanistreid valmistatakse sisehaigusi tekitavast plastist.
Ma ei tohi oma last vaktsineerida, sest vaktsiinid on kahjulikud. Ma ei tohi oma last vaktsineerimata jätta, sest siis ta saab mõne jubeda haiguse. Ma ei tohi süüa saia, sest see teeb paksuks. Ma ei tohi juua piima, sest valge rass on intolerantne laktoosile. Ma ei tohi süüa liha, sest loomi nuumatakse mürgiste ainetega. Ma ei tohi süüa leiba, sest see tekitab vähki.
Kui tõsiselt kõiki neid käske ja keelde, ettekirjutusi ja nõuandeid peaks võtma, pole mul õrna aimugi. Küll aga hakkan ajapikku aru saama inimestest, kes meediaruumis valitseva hirmutamise ja paranoia õhustikust põgenevad kuhugi metsatarekesse kõigi silma alt ära platsentat mugima, käbidest köhasiirupit keetma ja naati krõmpsutama. Paadunud linnakodanikele oleks alternatiiv ehk teha nii nagu staarkolumnist Anna Memedova kolleeg Agnes viimasel õhtul enne eeldatavat maailmalõppu – tõmbas nina täis, pani mängima vana hea Basement Jaxxi ning tantsis aias kuuvalgel alasti, kuni tulid naabrid, ta kinni sidusid ja ära viisid.