Filmi aluseks on küüditamise ajal Eestis ning hiljem Siberis tehtud fotod ning joonistused – autentse pildimaterjali põhjal taastatakse tolleaegne olustik, elustatakse 1941–1954 juhtunu, mille keskel kaamera ainsa liikuva objektina ringi rändab. Vaatajale jääb mulje, nagu toimuks liikumine fotode sees. Inimesed on justkui tardunud, kaamerasilm on nende tegevuse peatanud otsekui saatuse sõrm. Dünaamikat toetab heli- ja muusikaline taust ning näitlejate sisse loetud tekstid, mis põhinevad filmigrupi eelnevalt tehtud intervjuudel, säilinud päevikutel, kirjadel ja memuaaridel. Film on pühendatud kõigile neile, kes teed tagasi oma kodumaale ei leidnud.

Ma ei saa jätta imestamata, kust küll noortel inimestel äkki see küüditamise teema ja, veelgi enam, selline belatarlik filmikeele valik – elavad fotod, kaamera liikumise koreograafia, ülipikad, lõigeteta kaadrid.

Milleks oma elu nii keeruliseks teha? “Olen seda meelt, et ideed liiguvad õhus. Kui need õigel hetkel sinuni jõuavad, siis tuleb need kiirelt kinni püüda ja märkmikusse üles kirjutada. Isegi väikesed mõtted ja lausejupid. Kui mingil hetkel hakkab mõtteid märkmikusse hulgaliselt kogunema, siis on võimalik neist komponeerida midagi suuremat. Nii oli ka selle filmi idee sünni puhul, millele aitas kaasa väga rikkalik vestlus ja ajurünnak Liis Nimikuga.

Mis puudutab elu keeruliseks tegemist, siis ei näe ma põhjust, miks lati alt hüpata. Alati peab püstitama eesmärgi oma võimetest kõrgema, et motivatsioon säiliks lõpuni. See on pigem oma elu ja kutsumuse huvitavaks tegemine, kui et keeruliseks,” räägib noor filmilavastaja, kes kutse omandas Balti filmi- ja meediakoolis.

“Neale Donald Walsch on öelnud oma raamatus “Mõtisklusi jutuajamistest Jumalaga” väga tabavalt: “Kui sa näed õit närbuvana, vaatad seda kurbusega. Ent kui vaatad õit osana puu muutumisprotsessist, mille tulemusena hakkab see varsti vilja kandma, näed õie tõelist ilu.” Selle mõttega ristusid mu teed, kui olin juba filmi visuaalse keele ning loo välja arendanud. Sel hetkel, kui neid ridu lugesin, mõistsin, et liigun õiget rada. Peategelase siseloogika ning visuaalse keelega liigume just sedasama mõtet pidi,” tunnistab Helde, kes peab ennast isamaaliseks inimeseks.

“Küüditamisega on seotud tuhandete inimeste elulood, mis igaüks vääriks eraldiseisvat filmi. Elukäigud on filmiloojale pagasiks. Mind köitis selle kõige juures tohutult emotsionaalne materjal, mis tegelikult kõigile kättesaadav on. Kõik me oleme mingil moel kokku puutunud kaotusega. Kas lähedase inimese, kodu või millegi muu. Tahtsin jõuda faktidest sügavamale. Inimeste sisse. Ning just see on ühele lavastajale kõige köitvam stiimul oma töös,” tunnistab Helde.

Kaasstsenaristil Liis Nimikul oli filmi arendusfaasis tähtis roll – tema oli idee väljatöötamisel ainus inimene, kes Heldele oponeeris ning aitas vormida filmi visuaalset stilistikat. “Olen olnud alati “üksi kirjutaja”. Ühe naise lugu, nagu ta meil filmis on, sündis väga pika stsenaariumi arendamise käigus. Liis Nimik on filmi loominguline monteerija, s.t tema kanda saab olema väga väheste lõigete emotsionaalne peitmine. Üks raskemaid ja huvitavamaid ülesandeid, mida olen monteerijale suutnud pakkuda,” usub režissöör.

Kuna küüditamine on meid tänaseni mõjutav rahvuslik trauma, mis on jäänud välja pesemata ja mis väljendub psühhoanalüütikute sõnul kõige kummalisemal moel, kas või näiteks liigjoomises ja liiklushuligaansuses, siis millist rolli võiks see film mängida trauma leevendamises või ravis? Helde tunnistab, et mõtleb sellele n-ö rahvuslikule traumale tihti. Aga ta ei usu, et seda tragöödiat välja pesta oleks võimalik, lahendada samuti enam mitte: “Nagu pärast vihmasadu on kõikjalt maa niiske ning ükskõik kui palju sa ka rätikuga kuivatada ei püüaks, ei suuda sa pinna seest niiskust välja võtta. See võtab aega, et kuivada, settida ja ununeda. Ajaloost ainult ongi võimalik õppida. See on meile peegliks. Ainuke ravi on aeg. Imerohtu ma filmiga keeta ei oska. “Risttuules” annab aga kindlasti ühe kurbilusa noodi, mis võib leevendusena mõjuda. Mina käsitlen filmis ühe perekonna lugu läbi mitmeteistkümne aasta. See on tagasivaade inimestesse. Ma ei otsi lahendust ega õigustust,” leiab ta.

Kui vaadata, millise enneolematu huviga haarab maailm praegu Sofi Oksaneni “Puhastuse” järele, mis samuti harutab eestlaste rahvuslikku traumat ühe perekonna loo kaudu, siis uurin, milline on olnud seni rahvusvaheline huvi projekti vastu ja kas “edu” kalkuleerimine kuulus filmitegijate eeltöö hulka.

“Kui sündis idee selle filmi teema ja vormi osas, siis ma ei mõelnud hetkekski n-ö rahvusvahelisele edule. See film on eestlastele mõeldud, mälestades neid, kes koduteed enam ei leidnud. Kui “Risttuules” peaks saavutama huvi ka rahvusvaheliselt, siis võib tunda heameelt, et oleme saanud oma rahvuslikku murekoormat jagada. Et ka teised rahvused saaksid teada, mida tuhanded eestlased pidid ligi 50 aastat vaid oma pere keskis hoidma. Kirjutasin märkmikusse aasta tagasi read, mida ütlesin esimesel võttepäeval ka meeskonnale: “Me teeme seda projekti, et langetada pea tuhandete kaasmaalaste ees, kes olid sunnitud oma kodudest lahkuma, mitte et oma päid selle projektiga tõsta.”

Seni on olnud rahvusvaheline vastuvõtt soe. “Käisime koos produtsent Piret Tibbo-Hudginsiga märtsi keskel Kreekas Docs in Thessaloniki PITCHINGi forumil. Tänu sealsetele osalejatele ning tuutoritele saime kinnitust, et liigume õiges ning intrigeerivas suunas, olenemata lokaalsest teemast. Tänu seal osalemisele saime väga hea müügiagendi Heino Deckerti, kes pärast filmi valmimist hoolitseb levi eest.”

Ma ei saa kuidagi küsimata jätta, et kust see filmi koduleheküljel huvi äratav “von” üleöö äkki Martti nimesse sigines. Vastus on aga päris proosaline – see oli nimelt aastatetagune lubadus sõbrale, mille kohaselt Martti oma esimese täispika filmi puhul nimele seesuguse liite lisab. “Kuna see aga tekitas rohkem küsimusi, kui vastata jaksasin, siis olin sunnitud oma lubadusest loobuma. Teen sõbrale vist eraldi DVD, kus nimele liite juurde panen,” muigab Martti. Küsimusele, kuidas ta suhtub oma nimekaimu von Trieri hiljutisse skandaali ja kas looja loomingut peaks käsitlema elust ja isikust lahus, vastab Martti veendunult: “Kunst ja elu peavad teineteist täiendama ja rikastama. Üks ei tohi teise üle võimu saada. Elu peab peegelduma kunstis ja kunst elus.”


Martti (von) Helde

Teinud reklaamfilme EMT-le, Swedbankile, Tallinna Linnateatrile, Pimedate Ööde filmifestivalile, Kohila omavalitsusele, Rotermanni kvartalile jpt.
OÜ Alasti Kino juhatuse liige.
“Risttuules” võitis sihtasutuse Eesti Mälu dokumentaalfilmi ideekonkursi 1941. aasta juuniküüditamise teemal.

Valik lühifilme

“Külm on”, 2010
“Thibaut”, 2009
“Päev, mil ma kasvasin”, 2008
“Magada tahaks”, 2008
“Torsorahu”, 2007
“Ta hammustab sind”, 2006