Kui sõdurile tuleb näiteks poes vastu, jope seljas ja kilekotid ostudega näpus, kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots, tuleb käsi ikkagi kõrva juurde lennutada. Sest ka mundrita kindral on ülemus. Laaneots seevastu ei pea alluvale au andma, vaid noogutab või teretab. Määrustik on seega ettenägelik, vabastades tsiviilriides kaitseväelased sõjaväelise tervituse kohustusest. Sest kujutage ette, kui kindral peaks käe ühes kilekotiga kõrva äärde tõstma või ostukoti jalge vahele pistma!

Ometi on Eestis üks mees, kes küll kunagi mundrit ei kanna, kuid kellele iga kaitseväelane peab alati au andma – Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves, Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Siiski ei pea presidendile alati kulpi lööma. Vabariigi aastapäeva kätlemistseremoonial pistab nii kindral kui ka sõdur presidendile ikkagi käe pihku.

Mis aga juhtub siis, kui ühel päeval tõmbab erukindral Aleksander Einseln jälle mundri selga ja läheb näiteks mõnele pidulikule üritusele. Ning kohtab seal kindral Laaneotsa. Kes peab esimesena tervitama? Ei kumbki, sest võrdse auastmega sõjaväelased annavad üksteisele au tavaliselt korraga. Et üks on erus ja teine mitte, ei oma tähtsust.

Määrustikku täites tuleb muidugi jääda terve mõistuse juurde, arvestades ealisi ja muid iseärasusi. “Tervitamiseks väljaspool rivi liikumisel pöörata pea järsu liigutusega tervitatava poole, tõsta kergelt lõuga ja vaadata tervitatavale silma; parem käsi tõsta järsult üles ja saata peapöördega tervitatavat. Vasak käsi jääb liikumatult alla,” seisab kirjas. Kui aga nii peaks kindralit kohates talitama näiteks kaheksakümnendates eluaastates erukolonel, võib asi halvimal juhul päädida haiglas. Sõjaväelise tervitamise või kulpilöömise mõte on ikkagi inimestevaheline viisakas suhtlemine, mitte relvakaaslase vigastamine või kiusamine.