Tiina Jõgeda: Jaanipäev ja Pavlovi koerad
Jaanipäeva kaotused elavjõus on kokku loetud. Polnudki kõige hullem aasta: mõnikümmend kaklust, sadakond roolijoodikut, mõned plekimõlkimised ja metsatulekahjud, peaõmblused ja kipslahased...Tore võidupüha oli, peaaegu kõik jäid ellu.
Alkohol on meie Landeswehr ja läti kütid ja nüüd oleme võidukalt argipäevas tagasi nagu kunagi Võnnu alt.
Jaanipäeva-tapluseks valmistuti põhjalikult. Päästeametnikud on tänapäeva Laidonerid, nemad jagavad taktikalisi korraldusi: rohukott olgu maakodus käepärast, kaevikud lõkkeasemete ümber kaevatud ning selge grupijuht, kes pilditud kamraadid lahinguväljalt koju veab, valitud. Jätke meelde aadress, kuhu lähete, siis on hiljem lihtne kiirabile teed juhatada, õpetas kiirabiarst Raul Adlas. Raadio tuututas iga poole tunni tagant: varuge haavaplaastreid ja sidemeid, külmakotte, vietnami salvi, mentoolpiiritust.
Jaanipäev ja umbjoove on lahutamatud nagu eesti muld ja eesti süda, isegi imelik on kirjutada nii triviaalsest asjast nagu eestlane ja alkohol. Sama hästi võiks kirjutada, miks eestlane hingab, sööb või magab.
Jutt pole õnnetutest alkoholisõltlastest, kelle karjäär ja seltskonnatähe-imago upuvad džinn-toonikusse, vaid lihtsatest inimestest, kes lihtsalt tõstavad klaasi, sest nii lihtsalt on kombeks.
Joomine on kollektiivne käitumishäire. Seotud pigem grupipsühholoogia kui rahvatraditsioonidega.
Kultuur ja harjumused kirjutavad käitumisnormid ette ja meie elame juhtumisi veinitamis-kultuuris. Enamik ametlikke vastuvõtte ja esitlusi, pulmadest-matustest rääkimata, toimub kuskil joogikohas.
Ikkagi – miks teatud inimesed ja kohad käivitavad meis “Pavlovi koera” refleksi, sidudes olukorra automaatselt alkoholiga? Jaanipäev on eestlaste suur “Pavlovi lambike”.
Grupil on isiksusele suur mõju. Vähesed meist suudavad jääda iseendaks, kui grupp dikteerib muud: mis mõttes sa ei joo? Grupipsühholoogia ütleb, et grupis inimese vastutustunne väheneb, ta konformeerub. Mugavam on teha seda, mida teised sinult eeldavad, kui jääda isepäiseks. Psühholoogid tegid kunagi mannapudru-katse: kausi ühte serva raputati soola, teise suhkrut. Kui ikka kolm mekkijat väitsid, et nende puder on magus, siis neljas ei julgenud kinnitada, et tema puder on soolane.
Alkoholi tarvitamine on valdavalt sotsiaalne tegevus. Kaasjoojate olemasolu on oluline, sest tunneme end mugavamalt seltskonnas, kes käitub meiega sarnaselt. Inimesed mõjutavad teisi jooma sellepärast, et nende endi joomisharjumused silma ei hakkaks. Alateadlikult valime sõbrad, kes samuti joovad, sest siis ei paista selle foonil oma halvad harjumused välja.
Aega on ka vähe. Oleme nii hõivatud, et kui leitakse aeg kokku saada, siis aitab alkohol kiiremini barjääre maha saada. Joomine aitab sotsiaalset ärevust alla suruda, et tunda end seltskonnas mugavamalt, vabamalt, et oleks huvitavam. Joomine ei tee vähem häbelikuks, kuid aitab hetkeks sisemist ebakindlust varjata.
Elame väga stressirohket elu. Klaasike õhtust lõõgastusveini tundub parem stressirohi kui peavalutablett. Algul jood selleks, et stressi leevenda, tüdimuse ja masenduse “raviks”, siis hakkab teadvus neid kahte ühendama, nii et pikapeale otsid alkoholist abi iga kord, kui niiviisi tunned – ja taas on süttinud üks Pavlovi lambike.
Drinkijate-veinitajate ühine omadus on kõrgendatud enesekriitika. Sisemine kriitik ütleb, et me pole küllalt head. Paljud arvavad, et nad on kainena igavamad inimesed. Nõnda siis tuleb oma sisemine kriitik täis joota – siis alles saab pidu pidama hakata. Mis sest, et järgmisel päeval on tema hääl topelt vali. Alkohol on pingega toimetuleku vahendiks ka madala enesehinnanguga inimeste jaoks...Ühesõnaga, põhjendustest puudust ei tule.
