Nädala album: Lakkamatult müdisev rahustav säng ürgmetalist
Neoandertals “Ebu Gogo Gutting the Child”
(Neoandertals)
Telemagasinist “Ringvaade” sain ma teada, et Lõuna-Eesti metsades, Veelikse külas toimetavad Rain Pohlak ja Sandra Vungi on asunud rajama eluaset, mis rajatud ürgselt (maja ilma naelte ja elektrita) ja pakuks ürgsele võimalikult lähedasi elamistingimusi. Juba varasemast teame, et nende bänd Neoandertals tegeleb inimese eellaste, ürgolendite ja primaatide temaatikaga. Duo teisel kauamängival “kõnelevad” nad Indoneesiast leitud Homo floresiensis’test, kes teadlaste hinnangul Homo sapiens’ide lapsi röövisid ja nendega maiustasid. Niisiis – nad mõtlevad ürgajast, nad laulavad ürgajast, nad proovivad ka omal nahal ürgaega kogeda ja kohe siin tulebki minult plaadile esimene aplaus: “Ebu Gogo Gutting the Child” kostab nii kaugel tehnoloogilisest, keemilisest, kõigest digist ja skisost, infomürgitustest ja -vasturääkivustest kui veel vähegi võimalik. Tõtt-öelda jääb mulje, nagu nad oleks muusika sisse mänginud puust, kividest ja loomanahkadest valmistatud instrumentidega. Tõesti. Kui nad ürgset miljööd kastrulisse tahtsid saada, siis see on olemas. Ja aplause tuleb veel.
Järgmine aplaus kohe siit. Bassist Rain Pohlak ja trummar Sandra Vungi treenivad pillimängu kuuel päeval nädalas. Ja kuigi nende brutaalne ürg-metal on tempolt ja suundadelt keeruline ja vapustava kiirusega mängitud, milleni korralikult harjutamata ei küündi, siis selle albumi seltsis olles ei ole hetkekski tunnet, et keegi demonstreerib sulle uhkelt, kuivõrd hästi ja nobedalt ta pilli oskab mängida. Rain ja Sandra on ülima virtuoossuse rakendanud totaalse loomulikkuse edasi andmiseks. Kordan: instrumentide valdamine ei ole “Ebu Gogol” show-off, vaid talitsematu, ettearvamatu ja kohutav looduse jõud.
Rääkides kiirusest. Ja keerulisusest. Jah, Neoandertalsi muusika podiseb ja rabistab lakkamatult ja selle kohal kõlab Raini meloodiavastane süvakurgukorin. Kõik see võbiseb läbi sinu keha ja paneb haavalehekese kombel võdisema. Niimoodi tantsitab sind ürgne vibra, selleks, et sind rahustada, tummine müdin muutub paitavaks loodushääleks. Ma ei ole ammu midagi nii teraapilist, samal ajal vapustavat ja embavat, midagi nurki ja ärevust mahanülgivat kogenud, kui seda on isegi paljas mõte või meenutus Neoandertalsi plaadile seatud muusikast. Jällegi – aplaus.
Ja juba ma aplodeerin sellepärast, kuivõrd kohatu ja paigutamatu on Neoandertalsi looming. Paberite ja atribuutika järgi oleks justkui tegu metal’iga. Kardan, et üks keskmine metal-inimene neid päris omaks ei võtta ja suhtub lugupidavamal juhul kui “huvitavasse” marginaalsusesse. Ega tõesti… Siia kängitsetud tervik, filigraanse pillimängu, sõgedalt ambitsioonikate pööretega, toob silme ette pigem džässi. Võib-olla vaid seetõttu, et mind on vangistanud bass ja trumm ja nende kaasahaarav koostöö, hüüatan ma “Funk!”, kuid sedasi ma siiski hüüatan. Ja et see on nii puust ja kivist, mudane ja mullane, kõlab “Ebu Gogo” rohkem folgina kui kõik aastate jooksul Viljandi Pärimusmuusikafestivalil esinenud artistid kokku korrutada tuhandega. Helide kogum, mis näikse pärinevat ajast, kui ei tuntud ei sõna “folk” ega “muusika”. Kui mõni plaat peaks öko-poodides müügil olema, siis on see Neoandertalsi oma.
Viige “Ebu Gogo” kingiks igale sünnipäevale, kuhu olete suundumas, ja terve peoseltskond mäletab teid vaimustava inimesena elu lõpuni. Ehk siis – Neoandertalsil on anne, mida tuleb kõigiga jagada, isegi selle hinnaga, et te end ise Lõuna-Eesti ürgpuristajate rabava originaalsusega ehite. Kui sel aastal ilmunuks vaid üks plaat ja see oleks just “Ebu Gogo”, oleks ma eluga rohkem kui rahul. Hoolimata sellest, et ma ka kõike muud kuulan – kogu ülejäänud muusika on Neoandertalsi kõrval talumatu lärm ja müra. 10
