Molière’i suvi – labasest lõbusani
“Ebahaige”
Lavastaja Endrik Kerge. Osades Aivar Tommingas, Kais Adlas, Liisa Pulk, Pirjo Püvi, Kati Ong, Robert Annus, Raivo Adlas, Tiit Lilleorg, Markus Luik, Martin Kõiv, Tõnu Kattai.
Vanemuise teater Tartu Laulupeomuuseumi pargis.
“Scapini kelmused”
Lavastaja Elmo Nüganen. Mängivad EMTA lavakunstikooli 25. lennu näitlejaeriala õpilased Katariina Kabel, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Jane Kruus, Liis Lass, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt, Priit Strandberg ja Kaspar Velberg.
Tallinna Linnateatri lavaaugus.
“Tartuffe”
Lavastaja Oleg Kulikov (Sankt-Peterburg). Osades Eduard Toman, Tatjana Manevskaja, Ilja Nartov, Natalja Murina-Puustusmaa, Aleksandr Kutšmezov, Jelena Tarassenko, Tatjana Jegoruškina, Anton Paderin, Aleksand Okunev, Juri Žilin.
Vene Teatris.
Molière’i igihaljad näitemängud kipuvad Eestis lavastajate teadvusse tõusma lainetena – viimati mängiti neid rohkesti millenniumivahetusel – Toompere jr “Don Juan” Draamateatris, Petersoni “Tartuffe” Theatrumis EHI teatrilennuga, Normeti “Ihnur” lavakooli tudengitega.
Päikesekuninga lemmiku poolt etteantud mänguruum pole just kõige avaram – näidendist näidendisse sammuvad tal esimesed armastajad, kõikvõimalike soolapuhujate ja mesikeelte poolt kergesti mõjutatavad isa-kujud, kes kõik vajavad alalõpmata taibukate teenrite-toaneitsite abi, et õnn jälle õuele saabuks. Küll aga peab lavastaja iga kord tegema Molière’i puhul selle raske valiku, millises võtmes ta konkreetse näitemängu lavale toob. Ja siin on kõnealused kolm Molière’i vägagi erinevad (vt ka Petersoni “Misantroobi” arvustust Kairi Printsilt).
Alustan negatiivsest. Vanemuise “Ebahaiget” ei päästa täielikust läbikukkumisest ka Aivar Tomminga liigutav eneseületus ega Liisa Pulga suurepärane sooritus teenijatüdrukuna, kes jõuab tolmulapiga kõik rekvisiidid läikima lüüa ning samal ajal oma nina kõigi asjassepuutuvate tegemistesse toppida. Endrik Kerge lavastus on ikka niisugune ämber, et pärast etendust tahaks maha pesta need “väljutused” ja” loputused”, mida publikule pähe valatakse.
Kultuurilooliselt on muidugi hea teada, et tuberkuloosi põdeva Molière’i viimaseks rolliks laval jäigi too hüpohondrik Argan (Aivar Tommingas) selles arste pilavas etenduses. Kerge pedaalib jämekoomikaga talutavuse piiril – lavaruumi keskmeks on punase sametiga polsterdatud koht, kus kuningaski jala käib. Ebahaige Argani hädad (küll ikka eesti keel on väljendusrikas, eks ole!) saavad sealsamas poti peal istudes lahendatud. Teenijanna (Liisa Pulk) on aga sunnitud Argani vennaga (Raivo Adlas) punnitama lugematu arvu stiliseeritud “kähkukaid”, mille peale väikesed lapsed publiku seas nõutute nägudega emale-isale otsa vaatavad. Tõesti-tõesti, mis toimub?
Tohtrite kubemesügamise “tantsud” (repetiitor Rufina Noor) ja lavastuse muusikaline kujundus (Viive Ernesaks) lisavad veelgi piinlikke momente, sundides vaatajat valima – kas katta kätega kõrvad või silmad. Siiski näib, et Kerge võti – “lolli nalja lollidele” – pole lavastusel müügihitiks tõusta aidanud, pool publikupoodiumist oli vähemalt 30. juuni õhtul tühi.
“Scapini kelmustes” on Nüganen samuti valinud meelelahutusliku võtme, aga madalalaubalisusest on asi sama kaugel kui Linnateater oma uuest majast.
Mis lihtsa lookese kahe ihne vanamehe egoistlike plaanidega vastuollu läinud järeltulijatest ja neid õnnetust saatusest päästma asuvast teenrist Scapinist eriti toredaks teeb, on Nüganeni oskus tuua äärmiselt delikaatselt sisse kaasaegset konteksti. Tänase pealinna meeri ja tema õukonna kummalised sekeldused ning kelmused kumavad sajanditetaguse klassika pragudest läbi. Just praeguste tegelaste kelmuste tõttu pole tollestsamast lavaaugust ikka veel saanud teatrisaali, vaid hoopis üks ... parditiik. Aga mõni soosingus looja võib teisalt hellitada lootust Kalevipoja kuju merre püstitamisest. Kaksikud Märt ja Priit Pius Scapini rollis teevad seda, mida kaksikud teatris tegema peavadki – üllatavad, trikitavad, sooritavad silmamoondusi ja uhkeid vee- ja ilunumbreid.
Noorte vahetu ja lustlik esitus siiski ei varjuta täielikult Madis Kalmeti poolt 1983 Rakvere teatris lavastatud “Scapini kelmusi”, mis võeti tele jaoks üles ja mis tänaseni tänu Andrus Vaariku riuklikule Scapinile paljudel silme ette kerkib. Kuid lavaka noorte uljad tantsunumbrid ja efektsed vabalangemised parditiiki pälvisid vaatajailt sooje ja siiraid aplause.
Vene Teatri publik on muidugi aplausidele veelgi altim. “Tartuffe’i” (sellise nimega kutsuvad prantslased tänagi omakasupüüdlikke silmakirjateenreid, kes kõnelevad seda, mida kuulajaile meeldib kuulata) rollis Ilja Nartov – tema plastikaski võib aimata eemaletõukavat limukat –, kes end peremehe Orgoni (Eduard Toman) külge on kinni imenud. Kauni Elmire (primadonna Natalja Murina-Puustusmaa) ja sõnaka tõekuulutajast teenijanna Dorine’i (Jelena Tarassenko) abiga saab abikaasa siiski päästetud suli käest, kes tema varale juba käpa peale pannud.
Teisest küljest näib külalislavastaja Oleg Kulikov rõhutavat, et pool süüd lasub niisugusel juhul ka kõrvalseisjatel, kes lasevad üldse tekkida olukorral, kus üks pereliige võhivõõrast äkki rohkem usaldab kui oma lähedasi. Aktuaalsust on “Tartuffe’is” omajagu – kui vaid leidub kaasamõtlejaid. Igavene konflikt iseenda heaolu ja teise inimese õnne vahel ei lähe ju ometigi kunagi moest ära.
