Nädala raamat: Kahepaikne raamatulehtede varjus
Aime Hansen “Ma olin mereingel”
Verb 2011, 68 lk.
Aime Hanseni luulekogu on mul tükk aega laual seisnud, paar esimest luuletust loetud, sest no ei tule “mereingli tunnet” peale. Liiga unelev ja unenäoline tundub see raamat: väga harva suudavad mind haarata kellegi poeetilised sisekaemused, olgu ta siis mereingel (lk 5), lume sõdalane (lk 12) või lihtsalt surnud (“Salamander”, lk 17). Kuid kui viimaks süveneda, siis kui mitte varem, siis vähemalt “Salamandri” juures kaob küüniline muie ja lugeja on omadega sees. “Ja nüüd / ma järgnen sulle / salamandrina. / Ma jälitan sind, / kuni su hing / mu / ära / tunneb.” See väike kahepaikne vaatab nüüd, nööpsilmad selged ja pea viltu, kuidas lugeja raamatut enam tükil ajal käest panna ei taha. Ta on midagi ära tundnud.
Luuletus “Küsimused ja vastused” (lk 19-21) jutustab väga köitva loo naise ja mehe suhtest. Naine tahab, et mees teda kirjeldaks – kui ta oleks maastik, siis milline, või milline merikarp –, aga mees ei lase end ahistada ja käratab: ““Ära meelita ennast,” [--] / “Sa oled lihtsalt üks tohutu korralagedus, / hiiglasuur mõttetus, / gigantne paradoks, / mida keegi pole võimeline lahendama! / Sa hävitad loogikat nagu kolmepealine lohe. [--] / Ma süüdistan sind selles, / et sa oled miski, / mida ei ole ette nähtud / ja mida ei saa olemas olla.” Mida ilusamat võiks üks naine kuulda! Mees, kes püüab naise soove sõna-sõnalt täita ja hakkab naist tõsiselt merikarbiga võrdlema, võibki jääda merekohinat ette kujutama, iialgi merd nägemata. Kui kaunilt oskab Hansen inimestevaheliste suhete keerukust sõnadesse panna! Paar luuletust edasi maalib armunud mees naise peale kõik, mida ta temas näeb, ning kui naine ringutades ärkab, hõiskab mees, et viib ta nüüd näitusele. ““Näitusele?” pahandas naine, / “Ma peaksin tundide kaupa seinal rippuma / ja konksust kinni hoidma?”” Kuid kui mees lubab naise pjedestaalile tõsta, kaovad taevast pilved, vähemalt niikauaks, kui mees õnnetul kombel mainib Mona Lisat. ““Mis on sinu ja Mona Lisa vahel? / Kui me viimati Louvre’is käisime / sa seisid tema ees kahtlaselt kaua! [--] / Kas ta naeratas sulle? / Pilgutas silma? [--] / Kui teda vaatab rohkem mehi kui mind, / ma kratsin tal silmad peast!””
Mind köidavadki selles teoses näiliselt lihtsad lood naistest-meestest. Lood, mis ütlevad otse: “Vaata, maailm on selline”, nii palju ei veena. Luulekogu viimase osa “Palved” lõpuks ongi mu “salamander” taas kadunud. Aga tema nööpsilmade pilk jääb meelde.
