Eestlastest ja lätlastest saaks Rein Sepa sõnul “kahe peale kokku üsna korraliku asja”, see oleks nagu maa ja taeva ühendus, sest “…kui kohtame teel eestlast, siis enne, kui see meiega pilgu seob, ühendab ta selle maaga; lätlane aga, vastupidi, lööb pilgu enne selle meiega sidumist kõigepealt taevasse”.

Eestlane – läti noorsoo kumiir

Üheks selle väite kinnituseks on läti esimene menukirjanik Märt Lapp (ehk lätipäraselt – Lapas Mārtiņš), keda peetakse ka Läti “esimeseks kirjandusproletaarlaseks”, kes üritas ainult kirjatööst ära elada. Märt Lapp oli samanimelise eestlasest müürsepa ja tolle kolmanda naise, eesti neiu esimene laps. Mõlemad lapsevanemad olid Lätisse paremat elu otsima tulnud väljarändajad. Paistab, et väikse Märdi lätistumine oli meeleheitlik samm, vähemalt on ta ise nii kirjutanud:

“Eestlastest pärit olles ning lätlaste hulgas sündinud ning üles kasvanud, läti keeles rääkides ja läti koolis käinud – nii olen oma tõelisele rahvale päris võõraks jäänud. Ainult kaks asja on mulle veel alles jäänud – keel ja raamatulugemise oskus, mida ma isa ja ema käest olen pärinud. Kui ma poisipõlves koos läti lastega koolis käisin, siis kuulsin tihti, kuidas läti poisid mind eestlaseks sõimasid ja lorilaulu laulsid:

Igaunīti, vella bērns,
Kam tu nāci šai zemē!
Tava māte putru vāra,
Ķēves kāju maisīdama,
Kuņas pienu klāt liedama!

(Eesti poissi, kurja poissi,
Milleks tulid siia maale!
Sinu ema putru keedab,
mära jalga sisse segab,
Litapiima juurde valab!
Hannes Korjuse eestindus)

Loomulikult ei saanud selline asi ühele (eesti) poisile meeldida. Nagu Märt Lapp kirjutas: “Seepärast pingutasin niipalju, kui suutsin, et läti keel selgeks õppida. Armas Jumal aitas mind lühikese ajaga läti keele nii selgeks saada, et ma pea kõikidest läti lastest paremini lugesin.”

Kulminatsiooniks võib lugeda seda, kui esimesel Läti üldlaulupeol laulis ühendkoor Märt Lapi ja Läti hümni autori Kārlis Baumanise laulu “Oo isamaa! Nii kallis ja meile niivõrd püha! Kõik me maine vara vaid Sinult tuleb üha!”.

Märt Lapp ilmus dokumentaalse tegelasena Augusts Deglavsi (1862–1922) lõpetamata jäänud panoraamsesse linnaromaani “Riia” (1912–1921), kus põhiliin on lätlaste enesekehtestamine Riia linnas. Märt Lapp pole põhimõtteliselt tähtsana väljatoodud läbiv tegelane, nagu polnud eestlased ise Riia linnaelanike seas “peamisteks tegijateks”.

Ometigi polnud Lapp Deglavsi jaoks marginaalse tähtsusega – Deglavs kirjutab temast kui omaaegsest “menu-kirjanikust” ja oma aja kõmulisest “lembeprohvetist”, kes “täitis senise tühjuse” ning kellest sai kogu toonase “armastuse järele õhkava” noorsoo kumiir. Deglavsi sõnade kohaselt olnud Märt Lapi kirjutatud lembelaulud omal ajal rohkem hinnas kui jumalasõna. Tema pühendused “pruutide” nime- ja sünnipäevadeks loonud pea et uue ajastu. Märt Lapi originaalüllitised “Maaneitsi” (“Tautas meitiņa”), “Kristiine ja Juule” (“Kristīne un Jūle”) olid “täis mahlast ja naiivset erotismi ning erinesid niivõrd kaasaegsete raskepärasest keelest, et nende kohta võis tõdeda vaid üht – need olid armastuse prohveti kirjutatud.”

“Aga mulle ei meeldi lätlased rahvana”

Välisläti kirjaniku Gunars Janovskise (1916–2000) Inglismaal 1961. a. üllitatud esikromaanis “Saar” (“Sōla”), kohtuvad kaks pagulast, lätlane ja eestlane, mõlemad endised leegionärid – Arturs Skuja ja Juhan Raudsepp (lätipäraselt Juhans Raudseps).

Väikesele Inglismaa saarele tööotsa leidnud lätlase Artursi ja eestlase Juhani identiteet on seal nagu õhku haihtunud – Artursit peetakse algul poolakaks, Juhanit (keda inglastest töölised lihtsalt Johniks kutsuvad) lätlaseks –, seepärast ongi Arturs rõõmus, kui talle teatakse, et sellises pärapõrgus on veel üks lätlane:

“Arturs: “Mulle öeldi, et sa pidid lätlane olema…”

Juhan: “Kas sa siis millestki aru ei saa? Neile on see täiesti ükstaspuha, kes sa oled – eestlane, lätlane või samojeed!””

Juhan tõmbabki “läti-eesti sümbioosi” ideele kohe vee peale:

““Või siis nemad rääkisid sulle, et ma olen lätlane,” kostis Juhan mõtlikult ja hakkas naerma. “Ei, õnneks pole ma mitte lätlane, vaid üks korralik eestlane. Lätlased ei meeldi mulle. Muidugi, ma ei ütle seda kõigi kohta. Nende seas on ju ka päris talutavaid inimesi. Aga mulle ei meeldi lätlased rahvana. Saad aru?”

“Mille pärast siis? Meie pole eestlastest küll nii halval arvamusel?”

“Vaata, selles ongi konks. Teis pole sügavust, kangust ega viha. Te olete kõik oma loomu poolest nii pehmed ja hädised. Ühed kukupaid. Teie kohta ju öeldakse, et te olete kõige paremad ameeriklased, kõige paremad inglased, kõige paremad sakslased, isegi – kõige paremad venelased…””

Tasapisi hakkab Arturs Juhanile üha lähedasemaks muutuma. Arturs peab “Juhani missiooni” lõpule viima. Lõpuks ometi operatsioonile läinud Juhanile selgub karm tõde: mitte maohaavandid, vaid vähk. Ei mingit lootust! Ning Juhan annab Artursile enne surma viimase käsu: “Ma tegin juba testamendigi valmis ning kirjutasin, kõik mis mul on, sulle… Lase mind tuhastada ning hoia mu tuhk alles, sest sa pead selle Eestisse viima. Kui sa ei jõua seda oma eluajal teha, siis anna mu tuhk edasi mõnele korralikule mehele, kõige parem muidugi eestlasele, kes võiks seda sinu asemel teha. Tahan puhata Eestimaa põues, sest mujal ei saa mu hing rahu. Sõida Tallinna, mine Toompeale ning puista mu tuhk sinna laiali. Tahan, et mu ümber kõlaks eesti keel, et mu kohal kõrguks Eesti taevas…Ära unusta, et just Toompeale – seal sai nooruses tüdrukutega semmitud…”

Janovskise 1966. a üllitatud romaan “Udu Trenti jõel” moodustab koos “Saarega” Arturs Skuja eksirännakute diloogia (ilmunud ka eesti keeles, 1994 kirjastuses Eesti Raamat). Lätlane Arturs Skuja ja eestlane Juhan Raudsepp jätkavad ühist kõndi kallite kaasteelistena – Arturs Skuja omal kahel jalal, Juhan Raudsepp tuhastatuna esimese seljakotis või kuskil ajutise elamispaiga kapil.

Juhan ilmutab end veel kord Artursile, öeldes:

““Vii mind koju.”

“Halasta! Mis moodi ma seda teeksin?”

“Lihtsalt. Sõida Hulli. Sealt lähevad laevad Tallinna. Otsi mõni meremees, lepi kokku. Küll see mind kohale viib.””

Loomulikult leiab Arturs ühe inglise meremehe, kes Juhani põrmu Tallinna viib ja sellega lõpuks Toompeal Eesti mulda väetab.

Zigmunds Skujiņši 1958. a ilmunud novellis “Ruhnu saare Juhannes” (eesti keeles ilmus see kirjastuses Eesti Raamat avaldatud läti lühiproosa valimikus “Lehed lõkketules” 1974) on nimikangelane poollätlane, pooleestlane, Ruhnu saare ullike Juhannes, keda ei taheta Ruhnul tõsiselt võtta. Viimaks suudab kirjaniku alter ego (või ehk hoopis Jumala saadik?) kallutada asjade käigu selleni, et Ruhnu Juhannes, kes saarele üksildust ja surma otsima tulnud, ikkagi viimase laevaga saarelt lahkub – tehes valiku oma tütre ja Riiamaa kasuks.

Läti võidud Eesti üle

Läti eeposes teeb nende rahvusvägilane Lācplēsis mees-mehe võitluses Kalapuisile-Kalevipojale selgeks, kes on siin boss, ning sellel jääb tunnistada vaid “lätlase kui tugevama õigust”.

Samas 1988. aastal laulva revolutsiooni tuules tulnud rokkooper “Lācplēsis”, mis esietendus 23.augustil 1988 – Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise aastapäeval –, oli kantud aja vaimust ning Kalapuis-Kalevipoeg oli ooperi tegelaste seast välja roogitud.

Vägevalt pannakse eestlased paika läti rahvusromantiku Auseklise (Miķelis Krogzemis, 1850–1879) poeemis “Beverini laulik”, kus lauluisa Vaidelotis võtab eestlaste peatamiseks oma kandle appi, et eestlasi laulu väega ära võita:

[--]
Eestikesed, kehvakesed,
Lätis vaenu tõstsivad,
lossi peale tormasivad,
vibunooli lasivad.
[--]
Kuid siis Vaidelotis kõrges aknas
rahvale end ilmutas.
[--]
Laulis Laulik, kannelt tõmbas,
eestikeste vibukesed
käte vahelt mängitas.
Vaenutrummid vaiki jäivad,
sõjasumin soiku jäi,
pole soome kihulasi,
enam kõrvus undlemas.
Laulukilp see nooled tõrjus,
sõjakära kadus nii,
lauluvägi võitis sõja,
lauluvaim see rahva lõi!
(Hannes Korjuse eestindus)

Kandlemehe prototüübiks olevat muide Läti Henrik.

“Beverini laulik” alustas oma võidukäiku juba esimesel ärkamisajal. Läti muusika patriarh Jāzeps Vītols (1863–1948) komponeeris 1891. aastal kooriballaadi “Beverini laulik” ja 1900. aastal selle orkestreeritud variandi. “Beverini laulikust” sai aja jooksul üks enim esitatav koorilaul, mis ei puudunud ka Stalini-aegsete laulupidude kavast.

Krauklis tõttab appi

Tundub, et eestlase südametunnistus on igavesti vaikinud – ikka need Andrese ja Pearu, Tootsi ja Kiire, Vesipruuli ja Tatika, Vestmanni ja Piibelehe kähmlemised ning tõe ja õiguse pärast maadlemised…

Ometi on ehk Juhan Viiding siin jälle lootusekiirt näidanud: appi tõttab tema lätlane Krauklis – see eestlases kipitama hakanud südametunnistus, mis on ka eestlasele lootuseks, otsekui mõista andes, et eestlased mitte ühed rikutud olevused ei ole, et Beverini lauliku sõnum ka neile on pärale jõudnud:

[--]
siis Krauklis rivi ette astus (minust kolmas koiku)
ta oli väga paha poiss ma teda vihkasin
ja ütles: mina tegin ning läks kuivatama loiku
ma hädavaevalt vaadata ta poole tihkasin
scout-master ütles: teadagi et Krauklis kesse muu
nüüd Suvekodust päevapealt ta ära aetakse
ma nägin et on mere ääres kõrge männipuu
ja söögisaali aknast nägin lauda kaetakse…

Kirjutis põhineb Tartu NAKi suveseminaril “Lätete pääl” peetud ettekandel, mille aluseks on väljanopped tekstist, mis ilmub käesoleva aasta lõpus Hannes Korjuse raamatus “Lätimaal eestlasi otsides”.

Meie mees Lätis

Hannes Korjus (46), kelle uurimustele Contra toetus, on lõpetanud 1983. aastal Moskvas Üleliidulise Kinematograafiainstituudi filmi- ja televisioonimajanduse diplomiga.

Tema sulest on ilmunud publikatsioone lutsi maarahvast (18.-20 saj. Latgales Ludza rajoonis elanud, nüüdseks lätistunud eestlased), Ludza piirkonna praegustest asukatest ja nende eesti päritolust ning Riia eestlastest. Samuti on Korjus tõlkinud läti luulet. Tõlkeid saab lugeda kirjandusportaalis “Kirjanike Kodu” aadressil www.kirjanikekodu.kongress.ee. Korjuse sulest on eesti keeles ilmunud ka uurimus “Kirjanduslikest allusioonidest Kiriku meediaõpetusele. Konspektiivselt.” (2010)

Praegu on Hannes Korjus tegev vabakutselise tõlkija ja ajakirjanikuna, kes on oma peamisest uurimisteemast – lutsi maarahvast – tootnud ka Läti Raadiosse saatesarja.


Eesti-Läti kirjandussuhted

Kui enne sõda olid Eesti-Läti kirjandussuhted regulaarsed ja kui nõukogude ajal arendati vennasvabariikide kultuurisidemeid päris tihedalt ning nii Eestis kui Lätis ilmus jooksvalt kummagi maa kirjandust, siis 1990ndatel jäid naabrid teineteisele suuresti võõraks.

Praeguseks, tõsi küll, on olukord paranenud. Näiteks loodi möödunud aastal tõlkimise elavdamiseks Eesti-Läti/Läti-Eesti tõlkeauhind, mille esimene laureaat oli Maima Grīnberga ja teine Guntars Godinš.

Kuid nagu näitavad ka 3000-eurose fondiga auhinna saajate nimed, on just läti kirjanduse Eestisse vahendamisel veel palju ära teha ning eestlastest tõlkijaid peaks rohkem olema.

Värskematest tõlgetest eesti keelde meenub Nora Ikstena, kelle sulest on eesti keeles ilmunud kaks romaani (“Elu pühitsus” 2003 ja “Neitsi õpetus” tänavu). Teine nimi, mis võiks midagi öelda eelkõige teatrihuvilistele, on Inga Ābele (kelle “Tumedad hirved” jõudis 2004. aastal Eesti teatrilavale). Kuid need on vaid kaks nime oluliselt rikkamast kirjandusest.

Pilt pole ka teistpidi palju parem. Ühest küljest on tõlgitud autoreid Jaan Krossist Andrus Kiviräha või Sass Hennoni, kuid ikkagi on ka niipidi tegu pisteliste proovide, mitte ülevaatega. Samas oli huvi nii Kiviräha “Rehepapi” kui näiteks Tõnu Õnnepalu “Piiririigi” vastu Lätis tõlgete ilmumisel elav. Ka eesti luulet on Lätis alati hästi vastu võetud: Guntars Godinši Artur Alliksaare tõlked lausa avasid lätlaste silmad sealse traditsiooni jaoks võõra, allitereeruva ja kõlapõhise luule võimalikkusele läti keeles.

Kuid jah, palju on veel võimalik ära teha. Eelkõige peab see algama muidugi tõlkijate olemasolust ja tõlkimise toetamisest. Üheks abinõuks ongi Eesti-Läti/Läti-Eesti tõlkeauhind, kahtlemata on abi ka Eesti Kultuurkapitali tõlkestipendiumist Traducta, mis toetab Eesti kirjanduse tõlkimist võõrkeeltesse. Jääb üle vaid loota, et ka masust räsitud Läti Kultuurkapital saab ühel päeval alla ning suudab samuti aidata kaasa Eesti-Läti kirjandussuhete elavdamisele.

Seni tuleb aga nentida, et kui miski on kummagi maa kirjanduses eksootiline, siis on selleks naabri kujutamine, olgu positiivses või negatiivses, koomilises või tõsises mõttes.

Peeter Helme