Maja oli üsna uus, mingeid auke ega pragusid kusagil seintes ei olnud. Nii välis‑ kui rõduukse alumine äär oli kummitihendiga vihma‑ ja putukakindlaks tehtud. Võis arvata, et kogu elamine on mu enda päralt. Aga ei olnud. Kolmanda päeva õhtul duši alla minnes avastasin viimasel hetkel enne pealeastumist põrandalt tikutopsisuuruse skorpioni. Ta sagis duširuumis ringi ja toimetas oma toimetusi. Saba oli uhkelt püsti ja sõrad otsisid putukat, kellest kinni haarata.

Suurest segadusest ja hirmust tingituna ei osanud ma seekord targemat kui elukas maha lüüa ja WC-potist veega alla uhta. Ma tõesti ei tahtnud sellist kaasüürilist. Järgmisel päeval rääkisin oma ehmatusest kohalikele. Nad ajasid silmad suureks, imestasid, et ma selle loo kõnevääriliseks hindasin. Siinsed skorpionid olla sama mürgised kui herilased ja mesilased. Kui ta tuppa tuleb, siis viskavat nad ta paberitükil õue tagasi või pühkivat harjaga üle läve. Keegi ei hakkavat oma käsi tapmisega määrima.

Möödus paar päeva ja mul avanes uus võimalus oma rumalust demonstreerida. Pärast loojangut ronisid trepist üles ja hakkasid rõdul ringi nuuskima kaks pesukaru. Marutõbised – oli esimene mu pead läbiv mõte. Kui metsloom ei karda inimest, vaid tuleb tema elupaika, siis tal peab mingi tõbi olema. Vaatasin pesukarusid läbi ukses oleva akna ja püüdsin neid minema ajada. Elukad ei pühendanud mulle erilist tähelepanu, olin nende jaoks üks tüütu kärbes. Kui avasin akna, et nende kallal kurjustama hakata, tuli üks neist ukse juurde, tõusis tagajalgadele ja uuris, kes see molkus on, kes nende kallal õiendab.

Kuigi loomad käitusid taltsalt ja sõbralikult, sulgesin akna ja haarasin põrandapesu mopi. Seda kaitseks enda ees hoides läksin sõbralikke elukaid rõdult minema tõrjuma. Pesukarud ei teinud minust väljagi. Nuuskisid rõdu kahhelpõrandat ja nurki, sest olin paar päeva varem teinud mehhikopäraselt kuivatatud kala – torreja’t. Eks nad üritasid nüüd kalu üles leida. Õnneks nad mööda siledat kiviseina üles ronida ei suutnud ja kalu nöörilt kätte ei saanud. Kui ma neid põrandamopiga kergelt puudutasin, reageerisid nad sellele kuidagi solvunud pilguga. Lõpuks hakkas üks pesukaru võrkkiike ronima ja jäi sinna käppa pidi kinni. Tegin koledat häält ja sööstsin harja vibutades looma poole. Ta sai aru, et sel korral pole nalja, jättis kiige rahule ning järgnes oma juba lahkunud kaaslasele.

Järgmisel päeval rääkisin jälle kohalikega ja nad valgustasid mind selgi korral. Pesukarude ja inimeste suhted olevat selles külas nii head, et eksisteeritakse koos suuremate lahkarvamusteta. Läksin koju, silmad häbi täis. Ei tahtnud mõeldagi, millise mulje olin pesukarudele jätnud.

Kuigi korter tundus kindel ja steriilne, elasid seal veel mõned kaasüürilised – gekod. Nende suhtes olin ma positiivselt meelestatud. Pisikesed poolenisti läbipaistvad sisaliku moodi elukad kõndisid laes, seintel ja oma suureks õnnetuseks vahel ka põrandal. Polnud harv juhus, kui mõnele kogemata peale astusin, sest nad olid väikesed ja tähelepandamatud. Gekod on üsna suitsiidialtid loomad. Kui vähegi võimalik, poevad nad ukse paotamise hetkel ukse ja lengi vahele. Moment, kui sa ukse sulged, pressitakse vaene loom laiaks. Nii juhtub alatasa, et ukse hingedepoolset serva uurides avastad sealt mumifitseerunud laiaks litsutud gekosid. Sellest kõigest hoolimata jagub neid nii seintele kui lagedele.

Õhtuti tulevad nad oma peidupaikadest välja ja hakkavad putukatele jahti pidama, lastes kuuldavale kas sõjakisa või armuhüüu. See ei kõla nii ilusti kui ööbiku laksutamine, aga veidi sarnaselt küll. Mõnda aega elas mu toas väike sabata geko. Nad vist loobuvad oma sabast nagu sisalikudki? Suuremad tõrjusid teda parematelt jahimaadelt nagu laelambi ümbrusest kõrvale. Ma püüdsin siis vahel talle ise kärbse ja poetasin geko ette. Geko võttis palukese vastu ja sõi ära. Olin hakkama saanud jõleda teoga – sekkunud looduslikku valikusse.

Siis kasvasin ma korterist välja ja üürisin maja koos aiaga. See suurendas kohe ka kaasüürnike arvu. Esimesena torkasid silma õues õite kallal sebivad koolibrid. Nende olemasolu teeb selget rõõmu. Vuristavad õielt õiele ja kui kaine ei oleks, arvaks, et näed viirastust, mitte elusolendit – sedavõrd mõistusevastane on nende trajektoor. Peale koolibrite sebivad aias ringi teisedki troopilised linnud: nokivad kookospalmi otsas, kuni sealt mõni pähkel alla potsatab, ja loobivad mind mingite väiksemate puuviljadega, kui ma aias külitades raamatut loen. Olen proovinud neile käte plaksutamisega ja vilistamisega sõitu sisse teha, aga nad on targemad kui mina. Vaatavad puu ladvast korraks alla ja toimetavad oma asju edasi.

Tükk aega oli mõistatuseks suur auk taga aianurgas kasvavate banaanide all. Näha oli, et keegi seal elas, sest auguesine rada oli värskeid jälgi täis ja aeg-ajalt oli sealt ka liiva välja nügitud. Mõtlesin, et äkki varaan või iguaan või hoopis koletu madu-uss. Aga ühel päeval banaaniõit pildistama minnes saabus selgus. Seal augus elas täismehe kämblast veidi suurem krabi. Kummalisel kombel lasi ta end pildistada ja uudistada ega üritanudki putku panna. Külla tulnud kohalik mees ütles, et sellest krabist saavat hea salati või ceviche. Aga ma ei püüdnud elukat kinni. Arvan, et selline kaasüüriline on auasi. Las elab!

Oma üürimaja esimesel õhtul läksin pimedas õue. Valgustasin lambiga aeda ja nägin, et siin-seal sätendab maas kõdunevate lehtede vahel midagi eredat; nagu väiksed taevatähed oleks maa peale langenud. Neid oli aias kõikjal. Kui lähemale läksin, näitas lambivihk ära, kellele silmapaarid kuulusid – need olid üsna kõhedust tekitavad ämblikud. Umbes kümneaastase lapse käelaba suurused, väikse keha ja pikkade saledate jalgadega. Kui neid tülitasin, jooksid nad välkkiirelt peitu. Olgu öine aed pealegi nende päralt, mõtlesin, siin nad mind ei häiri. Aga võta näpust! Aiast jäi neile väheks. Ühel õhtul lömitas üks labakäsi köögis külmkapi ees. Kuna köögist aeda viiva ukse all oli lai pragu, oli neil vaba sissepääs. Seni olid pragu kasutanud vaid hiiglaslikud, umbes hiiresuurused tarakanid ja need mind väga ei häirinud, sest nad ei kippunud iial mu toidu kallale, vaid ajasid oma asju. Kui mõni tüütuks muutus, lasin talle balloonist putukamürki peale, sest muidu kiiret elukat kätte ei saanud, ja kui tarakan oli narkoosis, võis ta õue pühkida. Proovisin sama nippi ka külmiku ees lömitava ämbliku peal, kuid mürk paistis teda esialgu ainult ergutavat. Ämblik jooksis ees ja mina ballooniga järel. Pidin ta kätte saama, sest sellise kaasüürilisega ma eelolevat ööd koos veeta ei soovinud. Kui pool ballooni oli talle selga pihustatud, ilmutas loom esimesi rahunemise märke ja ma sain ta uksest välja pühkida.

Järgmisel hommikul pidin tõusma vara. Telefon, mis pidi mind äratama, vedeles voodi ees põrandal. Kui olin tule kustutanud, tahtsin üle kontrollida, kas äratus ikka oli sisse lülitatud. Sirutasin kätt, mis sirutasin, aga telefonini ei ulatunud. Oleks veel upitanud, oleksin voodist välja kukkunud.

Panin tule põlema. Ja ennäe – oleksin ma pimedas kätt kas või 5 sentimeetrit kaugemale sirutanud, ulatunuks mu sõrmed teise, minu omast veidi väiksema “labakäeni”! Oi seda elevust ja kohtumisrõõmu, mis sellele pimerandevuule oleks järgnenud! Põrandal, üsna telefoni juures lösutas teine hiigelämblik, täpselt samasugune kui see, kellest olin veidi aega varem vabanenud. Ei tea, kas ta kaaslane tuli mu barbaarse käitumise eest kätte maksma? Ma ei tea tänaseni, kas nad on mürgised ja ohtlikud, aga igatahes ei hakanud ma tseremoonitsema. Kutsumata külaline sai kingaga lömastatud ja ukse alla nurka hommikut ootama lükatud. Hommikul toimetas ämblikulaiba kallal juba miljon imetillukest sipelga ning niitpeenikesel sipelgarajal kulges kahesuunaline liiklus.

Meeldivate kaasüüriliste hulka kuulusid ka kõiksugu sisalikud. Nemad ei elanud majas nagu gekod, vaid tegutsesid akendel, putukavõrgul, aknalaudadel ja aknaesistel põõsastel. Püüdsid putukaid, sõdisid territoriaalseid sõdu, mängisid pulmamänge ja vahel isegi sooritasid kiire suguakti. Eemal aias resideeris ka väike, umbes 40 cm pikkune kirju iguaan. Talle meeldisid aknaaluse põõsa kollased õied. Iga paari päeva tagant ronis ta teda vaevu kandvaid õrnu oksi pidi üles ja pani kõik õied nahka. Põõsas ei olnud kade, vaid kasvatas pidevalt uued, siis tuli jälle iguaan ja pani nad kõik nahka ning sedasi lõpmatuseni.

Iguaani üle oli mul hea meel. Kahju ainult, et ta nii väike oli. Mõnedes aedades elasid päris aukartust äratavad väärikad volaskid. Oleks endalegi sellist tahtnud, aga ju ma pole sellist väärt.

Vahel ei tulnud öösel und ja siis tegin aias laua ääres istudes kirjatööd. Köögiukse taga oli väike betoonpõrandaga terrass, millel laud-toolid ning palmilehtedest katus. Koledad ämblikud mind seal ei tüüdanud, nemad ajasid oma asju sügavamal aiasopis, langenud lehtede ja kõdu keskel. Kui olin sedasi mitu ööd tööd teinud, avastasin seaduspärasuse. Igal õhtul, nii paar tundi peale loojangut, väljus köögiukse kõrval olevast peenrast paks konn. Hüppas laua alt läbi ja kadus aiasügavusse. Minu olemasolu ei näinud teda kunagi häirivat. Hommiku poole ööd, tund või paar enne koitu, tuli ta aiast tagasi ja sukeldus taas peenrasse. Ilmselt oli peenar konna kodu ja aiasügavuses ajas ta tööasju. Mul oli tema üle hea meel. Nii kaua kui konn elas, või loota, et mu kaasüüriliste hulgas pole madu-usse.

Kuna mu maja oli palapa-katusega (rookatuse analoog, aga palmilehtedest), oli mu kaasüüriliste hulgas ka ilmatu hulk nahkhiiri, kes resideerisid katuselehtede vahel. Neid nägin vaid öösel ja erilist muljet see ei avaldanud. Küll aga nahkhiirte tuvisuurune sugulane. Kui tema pimedas näo ette laperdama tuli, jooksid küll hirmujudinad üle selja ja ma tõstsin käed kaitseks silme ette. Hääletu ja viirastuslik lend tekitasid kõhedust.

Enamik mu mehhiko kaasüürilisi on meeldivad ja rikastavad mu igapäevaelu üsna palju. Kardan, et mina nende oma mitte. Ja üsna suure tõenäosusega on rollid tegelikult vastupidised. Hoopis mina olen nende kaasüüriline ning üpris kapriisne ja tülikas!