Roman Ubakivi : Ehedast rahvuslusest Vabariigi taasiseseisvumise päeval
Täna on Eesti eesmärgi ja idee olemust kõige täpsemalt väljendanud Andrus Ansip viie aasta taguse loosungiga: „Saagem 15 aasta jooksul viie Euroopa rikkaima riigi hulka!" See eesmärk tähendab Eestis ameerikaliku neoliberalistliku konkurentsiühiskonna kujundamist, mis koosneb atomiseeritud indiviididest, kes kummardavad Kuldvasikat. Geopoliitiliselt tähendab see agarat liitumist USA „New World Order" projektiga, mille järgi kogu maailm mõtleks ja tantsiks USA pilli järgi. Seni polegi rahval sisuliselt midagi valida olnud, sest kõik meie parteid ja grupikesed on tuginenud liberaalsele ideoloogiale.
Senisest vaimsest liberaalsest surmaringist väljumiseks esitan eestluse klassiku Oskar Looritsa 24. veebruaril 1951. aastal Uppsalas sõnastatud rahvuslaste Eesti idee: „Kui me oma võimete rakendamises seni oleme sageli äpardunud, siis peamiselt seetõttu, et me ise oma olemust küllaldaselt ei tunne. Kui me aga oma otsustavat lahingut tahame võita, siis on vähe sellest, et oleme šabloonilised eurooplased, vaid nüüd oleme juba ehtsad eestlased ja just eestlastena peame eluvõitluses läbi lööma. See on meie kohustus, millest ei tohi olla taganemist."
Taasiseseisvunud Eesti neoliberalistlik eliit on selle kohustuse hüljanud ja on Euroopaga liitunud ameeriklastena. Tunne Kelami ja Mart Laari üllitatud „Avatud rahvusluse" järgi on eestlastele edu pandiks valmisolek oma arhailise eesti identiteedi asendamiseks globaalsega ning seda võimalikult kiiresti ja täielikult.
Tänase eliidi ettekujutuse järgi pidavat me rikkaks saama järgmise mantra abil: eksisteerib kuskil vaba turu „nähtamatu käsi", mis kõige paremini juhib rahaturud tasakaalu poole; maailmas valitseb vaba turg, kuhu kõigil on vaba ja võrdne ligipääs; Eesti turu avamine võimsatele rahvusvahelistele korporatsioonidele arendab kõige paremini meie endi majandust; Eesti riik investeerigu USA ja Jordaania põlevkivitööstusse, meie erakapital Aserbaidžaani kinnisvarasse, Ukraina toidupoodidesse ja Aafrika hotellidesse; Eesti hüppe rahvusvahelise tööjaotuse kõrgemale tasemele tagab väliskapital, kelle meeleheaks me peame oma rahva palgad madalal hoidma. Oletagem, et ka pärast kuulsusrikkaid Iraagi ja Afganistani sõdu ning NATO vägede hämmastava vägevuse demonstratsiooni Liibüas olemegi varsti jõudnud eliidi poolt püstitatud eesmärgini.
Kas siis on eestlased õnnelikumad? Arvan, et oleme siis hoopis õnnetumad.
Lääne tsivilisatsiooni praeguse konkurentsiühiskonna lõid peamiselt indo-euroopa rahvad. Ent eestluse põhjaliku uurija Looritsa järgi pole me vaimult hoopiski egotsentrilised ja agressiivsed aarialased. Soome-ugrilastele on omane hoopis holistiline, panteistlik ja harmooniline kooseksisteerimine loodusega ja teiste rahvastega, läbilõhki idamaine ebaisekas hõimuhing.
Seega Eesti eliidi praegune kurss koormab eestlaste kollektiivset alateadvust üha rohkem meile olemuslikult võõraste germaani-romaani kakerduste ja roojaga, mida on 700 aastase orjapõlve jooksul juba niigi palju ladestunud. See käristab üha rohkem lõhki iseenesest vastuolulist eestlaste vaimu, lisab vaimuhaigusi, neuroose, enesetappe, alkoholismi ja muud enesehävituslikku käitumist ning on demograafilise kriisi süvapõhjuseks.
Rahva õnne eelduseks on riigimeeste võime ja tahe viia ühiskondlik teadvus vastavusse meie kollektiivse alateadvusega. Seda Oskar Loorits rõhutabki: tuleb naasta oma juurte juurde ja saada ehtsaks eestlaseks, heites endalt meile võõra vaimu orjaahelad. Selle tee edukust on demonstreerinud meie heliloojad.
Eesti võimueliit on ülaltoodud lihtsa põhitõe vastu patustanud ja see on peamine põhjus, miks rahvas on riigist võõrandunud. Eestlasele ei tundu tänane riik „omana", võimueliit esindab vaid talle olemuslikult võõrast vaimu ja võimu. See on ka muukeelse elanikkonna integratsiooni täieliku ebaõnnestumise peamine põhjus. Võimueliit ei paku muulastele eesti rahvuse liikmeks saamist, vaid degenerantset lumpenlust, kapitali voogude järgi Tallinna- Singapuri-Moskva-Washingtoni vahel pendeltavaks kotimeheks olemist, kellel kama kaks, kus McDonaldis oma kõhtu täita.
Teisalt on nõme arvata, nagu ootaks Euroopa pikisilmi amerikaniseerunud eestlasi oma regressiivse maksusüsteemi ja neoliberalistlike väärtustega nende elu paremaks muutma. Lääne tsivilisatsiooni ajalugu on Hegeli järgi eelkõige ideede, seega filosoofia ajalugu. Kõik filosoofia põhitrendid on elus hiljem rakenduse leidnud vastavate ideoloogiate ja poliitikate kaudu. Ent Lääne filosoofia oli Martin Heideggeri hinnangul juba „esimeses Alguses" veidi ebatäpne peaküsimuses: olemise olemuses. See esialgne vaevumärgatav vääratus kinnistus antiikajal Platoni ideede õpetuses. Keskajal jätkus see võõrandumine olemisest kristluse näol, mida Nietzsche iseloomustas kui „lihtrahva platonismi". Lääne filosoofia ajalugu on olnud tee olemisest olematusse ja lõppes uusajal Nietzsche täieliku nihilismiga.
Tänane maailmakord, mida XVI sajandist on inimkonnale dikteerinud Lääne tsivilisatsioon, on jätkusuutmatu ja ähvardab kogu inimkonda katastroofiga. Rooma klubi asutamise aegadest on see arusaam üha süvenenud ja ka Lääne helgemates peades.
Hädavajalik on muuta sellist suhet Maa, inimese ja Kosmose vahel, mida esindab amerikanismi näol Lääne tsivilisatsioon. Juba täna on Lääs minetanud vaimse liidripositsiooni Hiinale, kelle põhiprintsiibiks ei ole vastandlikkus ja konkurents, vaid harmoonilisus.
Heidegger rajas oma lootuse Lääne tsivilisatsiooni „teisele Algusele", mis ületaks tänase Lääne inimese täieliku võõrandumise.
Arvan, et Eesti idee, missioon ja suurim väljakutse peitubki kahe väljapaistva mõtleja - Martin Heideggeri ja meie Oskar Looritsa mõtete ristumisteel: tuleb saada vaimselt ehtsateks eestlasteks ja viia vaimses tupikus olevasse germaani-romaani tsivilisatsiooni „valgete hiinlastena" katalüsaatorina teistsugust, soome-ugrilikku harmoonilist vaimsust ja maailmatunnetust. Ainult eestlastena on meil võimalus vaimult suureks saada ja anda panus inimkonna edasikestmisesse, aidata teostada „teist Algust" Lääne tsivilisatsioonis.
