Filonovi kunstipärand demonstreerib vene avangardi mitmekülgsust. Vene avangard seostub sageli suprematismi ja konstruktivismi geomeetrilis-abstraktse esteetikaga, Filonov jäi aga esemelise loodusmaailma juurde, analüüsides seda nagu teadlane, kelle kasutuses on mikroskoop, röntgen või teleskoop. Optikariistu asendas Filonovile tema kunstimeetod, mis võimaldas avada tavasilmale nähtamatuid protsesse, tungida nii mikro- kui makrokosmosesse.

Kumu väljapanek võimaldab jälgida Filonovi loomingu eri etappe, aga ka allikaid, mille sünteesist ta on loonud oma erilise kunstisüsteemi: laene rahvakunstist, ikoonimaalist, Madalmaade renessansist, saksa ekspressionismist, kubofuturismist, abstraktsionismist jne. Et Filonov ise kunagi ei kommenteerinud oma tööde konkreetseid lähtepunkte ega teemasid, jääb ta vene avangardi üheks salapäraseimaks autoriks ning ta tööd põnevalt mitmetitõlgendatavateks.

Filonovi loomingu konteksti aitavad näitusel mõista tema kaasaegsete tööd, kus vene avangardist on esindatud just tema kunstiga haakuvad suunad – Natalia Gontšarova ja David Burljuki kubofuturistlikud eksperimendid, Vassili Kandinsky, Mihhail Matjušini ja viimase õpilaste ekspressiivsed abstraktsioonid, Kazimir Malevitši inimese realistlikud tõlgendused. Dramaatilisi muutusi nõukogude kultuuris ja poliitikas tähistab sotsrealismi teemaplokk, rõhutades vene avangardi uuenduste julma allasurumist režiimi poolt ja Filonovi enda traagilist saatust. Keeldudes sotsrealismiga kompromisse tegemast, määras ta end isolatsiooni ja vaesusse, mis lõppes tema näljasurmaga Leningradi blokaadis.

Filonovi terviklik pärand säilis tänu kunstniku õe ja Vene Muuseumi töötajate pingutustele, kuid selle tutvustamine maailmas sai võimalikuks alles perestroika ajal. See kujunes suureks avastuseks, mis pani nägema vene avangardi teises valguses.