Queeni fännid – iga viimane kui miljon neist – kinnitavad kõik, et see ansambel seisab ajaloos uhkes kõrguses üksi ja omaette. Kui nii, siis vaevalt on asi nende novaatorluses või mahukas mõjuväljas. Queen saabus areenile siis, kui rokkmuusika kombineeris oma juuri üha uutesse seostesse ja lisas sinna pilti ehk vaid näputäite kaupa fiktiivsusi – valsid, ooperid, music hall… Ning nimetage neid, kes on Queeni tuules end üles ehitanud. Robbie Williams? The Darkness? Mika?

Ei, Queen seisab üksi ja uhkelt, sest Queen on tänaseks pigem hoolikalt lihvitud bränd ja alles siis midagi muud. See bränd on üle elanud hulga lõtvu ballaade ja halba hard-rokki, solist Freddie Mercury surma ja Paul Rodgersi. Aga need viis albumit on erilised, sest toda Queeni brändi siis veel polnud. Ansambel stardib, kobab maailma ja oma muusikat, veenab ennast ja teisi ja viimaks kehtestab ennast.

Avaplaadi (1973) avalaul “Keep Yourself Alive” saab ehk kätte ansambli The Sweet, aga plaat ise jahib kitarrist Brian May raevuka panuse toel pigem Led Zeppelini ja mähib hulga tolle bändi vaimus bluusakorde oma baroksetesse maneeridesse. “Liar”, “My Fairy King” Freddie Mercury Plant-stiilis kriiskega alguses ja eriti “Son And Daughter” andsid neile ühe võimaliku toetuspunkti tulevikuks, aga see kõik muutus õige kohe. 6

“Queen II” (1974) oli kirevam. Siin oli oma Led Zeppelini hetk (“The Loser In The End”), oma Jefferson Airplane’i hetk (“Some Day One Day”), kuid eeskätt küllaga külluslikku proget, mis lahustas varem sirgena tundunud rifid tämbritesse ja luksuslikesse vokaaldetailidesse – “The Fairy Feller’s Master-Stroke” on üks selline, “The March Of The Black Queen” seda enam. 6

“Sheer Heart Attack” (1974) tegi jälle kõike teistmoodi. Tõsi, “Brighton Rock” laeks nagu tuttavaid rokk-relvi ehk vaid pisut kibedama moonaga, aga kui keegi väidaks, et nood kaks ja pool pöörast minutit tolle loo keskel on Brian May kui kitarristi loovuse tipp, siis ma vastu küll ei vaidleks. Kuid tõeline uus algus saabub siiski elegantse sving-läikelise looga “Killer Queen” – too häbitu, jultunud poplaul on nende esimene tõeliselt ülbe pilk ülevalt alla. Aga pildile tuntumate lugude kõrvale sobivad ka sellised vähemalt minu jaoks unustatud üllatused nagu grandioosne soft-rock “She Makes Me”.7

“A Night At The Opera” (1975) on liiga ülevoolav, et mingi ühe nelinurkse kaane alla ära mahtuda. Siin on sapine “Death On Two Legs” plaadi ühes ja camp “Love Of My Life” teises otsas. Siin on midagi, mis meenutab Pink Floydi (“I’m In Love With My Car”) ja veel midagi, mis meenutab Creedence Clearwater Revivalit (“’39”). Siin on narruseni eepiline “Prophet’s Song” ja veel eepilisem “Bohemian Rhapsody” – üks läbi ajaloo kolmest progelaulust Briti tabeli tipus (“Wuthering Heights” ja “A Whiter Shade Of Pale” on teised kaks). 8

Pärast seda polnud “A Day At The Races” (1976) küll järsk äralangemine – ta tegi samu asju mis “Opera”, aga kuidagi vähem –, kuid ometi vastuvaidlematu paigalsamm. “Somebody To Love” on okei ja hea on teada, et “You Take My Breath Away” tükkis oma klaveriga on kodus olemas juhuks, kui tekib vajadus teatraalse gay-melanhoolia järele. Aga muidu… 6

Queen oli suureks saanud, igas mõttes. Nad olid teinud seda ja teist ja ei teinud enam iial midagi, mida polnud teinud paremini neil viiel albumil siin.