Planningtorocki viimaselt kauamängivalt, tänavu kevadel ilmunud plaadilt “W” hõljub eetrisse kõige muu hulgas nii ooperit, europoppi kui staadioni- ja glämmrokki. Ulmet, muinasjutte, fantasy-burleski.

Sarnaselt muusikaga ei ole lihtne sõrme peale panna ka artistile endale. Plaadil laulab ta mitmel moel ja hääletoonil, nii et tausta teadmata ei või esmasel kuulamisel tema soos kindel olla. Oma videotes ja multimeedia lava-show’des kasutab nägu sedavõrd moonutavat grimmi, et võib tekkida ka küsimus: mis sorti olend ta üldse on?

Inglismaal sündinud ja sirgunud Janine elab juba kümmekond aastat Berliinis. Ta mängib ise sisse valdava osa oma muusikast (viimasel heliplaadil aitavad teda kõrvalised vaid löökpillidel). Samuti istub ise produtsenditoolil ja plaanib ja võtab üles videod, mis näitavad meile senitundmatuid maailmasid.

Meie intervjuu Skype’is toimub just enne järgmise Planningtorocki video kallale asumist.

Alustame sinu päritolust – oled sündinud Inglismaal, kuid elad juba aastaid Berliinis. Kas pead ennast endiselt inglannaks või on sinust saanud berliinitar?

Olen vist segu neist mõlemast. Õieti mitte kumbki. Mida rohkem reisin, seda enam ma avanen, mulle tundub.

Näib nii, et ka sinu muusika on mingis mõttes saksapärane, kuigi raske on öelda, milles see seisneb...

Ma tahaksin ka teada, mida see tähendab.

No küllap loeme sellest 15 aasta pärast, kui tänane muusika on ajalooks kirjutatud...

(Janine naerab)

Kas võib öelda, et oled üks neid Berliini aina tugevamaks muutuva DIY-generatsiooni esindajaid?

Võib, kuigi ma ei pea end ühegi kindla scene’i esindajaks. Samas naudin igati kogu DIY fenomeni lähedust ja võimalust olla nende sündmuste keskel. Mulle meeldib DIY lähenemisviis muusika tegemisele, sest see annab võimaluse ise otsustada, mida ja kuidas teed.

Tundub, et see, mis Berliinis toimub, on justkui uus Berliini kuldne ajastu, Berliini l’age d’or või la belle époque, 21. sajandil. Selle võrdlusega mõtlen teatud artistidele, kes elavad Berliinis või on olulisel määral olnud seotud selle linnaga. Kevin Blechdom, Feist, Peaches, Gonzales ja võib-olla isegi Jamie Lidell, näiteks. Neid muusikuid seob teatud ühine tunnetus – nõustud sa minuga?

Noh, erinevalt Peachesest ei ela enamik juba mõnda aega enam Berliinis. Feist pole kunagi siin elanud. Kuid ütleksin nii, et omal ajal olid nad tõesti Berliini scene’is üsna prominentsel kohal. Jamie Lidell elab nüüd USAs... Aga juba on siin tegutsemas uus generatsioon muusikuid. Olin just eile väljas, koos CNSi liikmetega. Sõbrad New Yorgist – Creep – on siin oma uut albumit salvestamas. Ka Light Asylum on kohal. Terve rida uusi tegijaid on siin, aga sinu nimetatud artistid on mulle küll olulised, kuid juba osa mu minevikust.

Kuid ehk ühendab sind ja kõiki äsja nimetatuid teatud vaimsus, iseseisvus, sõltumatus ja julgus olla autor?

Kindlasti.

Kas sinu meelest on autor tagasi?

Jaa. Need inimesed, iga uue põlvkonnana, vajavad ja loovad sedalaadi mõttelaadi ning lausa toituvad sellest.

DIY-generatsioon ei võidutse mitte ainult Berliinis, vaid terves maailmas. Suures osas ka tänu mainstream-popmuusikatööstuse kokkuvarisemisele. On see ka sinu edule kaasa aidanud?

See on olnud tõeline õnnistus. Ma ei mõtle sellele eriti, aga ilma selleta poleks nii hästi läinud. Tänu sellele on maailmas palju muusikat, mis just mind huvitab. Naudin – lisaks muusika kirjutamisele – ka stuudios töötamist ja kulutan produktsioonile palju aega.

Oled sa avant pop-artist?

Eks ta ole natuke imelik endale silte kleepida, sest ma pole päris lõpuni teadlik, mida teen täpselt, aga mu muusika on selge vormiga ja meloodial on selles väga oluline koht. Avant pop kõlab päris hästi. Mulle sobib, jah.

Ei juhtu just tihti, et popartist kõneleb intervjuudes näiteks popi dekonstruktsioonist... Avant pop’i peetakse edgy’ks (e.k – piiripealne, terav). Öeldakse sulle tihti edgy?

Seda juhtub, kuid valides oma tee, satun väga põnevatesse “kohtadesse”. Huvitav on jälgida, kuhu viib ebakonventsionaalsem rada. Piirid on nihutamiseks ja uksed on avamiseks. Mind huvitavad detailid ja see, millele ei saa n-ö sõrme peale panna. Meeldib see, millest ei saa aru, “mis see veel on!?!”. Katsetamine kuulubki muusikuks olemise juurde.

Jätad köögipoole enda teada ja rõhud muusika maagilisele, salapärasele poolele?

Mul pole midagi oma muusikast rääkimise vastu. Tead, muusikas on alati teatud barjäärid, mida ületada. Palju on neid, kelle kohta arvati, et nad olid tõeliselt uuenduslikud, aga järgmisel hetkel enam nii ei tundunud... Igatahes, tagasiside kaudu sain aru, et inimesed soovivad midagi nõudlikumale maitsele, midagi väljakutsuvamat, uue lähenemisviisiga. Sedalaadi “nälg” panebki huvitavat muusikat tegema.

Oled oma karakteris, videotes ja muidugi muusikas väga eneseteadlik ja “kohal”, kas nimetaksid ennast auteur’iks – oled Autor?

Kindel see. Mu muusika on väga isiklik ja olen kõigist loominguga seotud aspektidest väga huvitatud. Teen ka videod ise. Nende kahe – video ja muusika abielu on mulle iseenesest mõistetav. Kui esimene album “Have it All” 2006. aastal ilmus, küsisid paljud – kes ma ikkagi olen, kunstnik või muusik. Neil oli raske mõista seda kõike, aga olengi mõlemat.

Seega, autor, kunstnik, esineja – sõltuvalt publikust. Kas ka meelelahutaja?

Küllap ma lahutan ka meelt, kuid põhiliselt ikkagi lihtsalt väljendan ennast, avan oma maailma, ajan oma rida ja püüan loomingu kaudu ümbritsevat mõista. Seda on ka laulusõnades kuulda.

Flirdid ohtralt orkestratsioonilaadsete helidega. Tuleb see su klassikalise muusika haridusest?

Veel sellest ajast, kui olin väike, mäletan eredalt orkestri kõla. Vaimustusin ja tahtsin ka ise midagi sellist proovida. Õppisin viiulit ja kasutan selliseid instrumente ja sound’e nüüd ise.

Ilmuvad sulle lood mõnikord terviklike, kristalliseerunud vormidena?

Ei. Muusika lihtsalt sünnib ise. Kirjutan küll laulutekste, kuid käin ka nendega üsna vabal käel ringi.

Sinu muusikas on kõikvõimalikke stiile kuulda. Seal on staadioni-rock’i, glam-rock’i, hiphoppi, muusikali, salongimuusikat 20ndatest, Stravinskit, ragtime’i, big beat’i, isegi europoppi – nõustud?

Nii nad räägivad. Mulle meeldib melodraama, suured teemad, fantaasiarikkus...

Suure tunded!

Just, suured tunded!

Kui kunstimaailmas on tunda, et kontseptuaalsele või abstraktsele on vastukaaluks naasmas narratiiv, siis ka popis on tagasi teatud baroksus, ülevoolavus ja muinasloolisus, müstika ja salapära...

Seda kindlasti, aga see on rohkem nagu minimalismi kohale asuv maksimalism. Olen maksimalist! Ainuke minimalistlik element minu muusikas on loop’ide kasutamine. Need annavad palju värvi, kuid sellega mu kokkupuude minimalismiga ka piirdub.

Mängin enamiku partiidest otse sisse ja kombineerin siis sünteesitud keelpillidega keyboard’il. Mõnikord mängin ka kontsertidel päris keelpille, kuid lemmik-keelpilli-sound’id on pärit hoopis Yamaha süntesaatori string’ide pangast. Need loovad toreda konflikti nn päris pillidega.

On seal vahet – virtuaalsed ja süntesaatorihelid vs nn päris instrumendid?

Põhiline on instrumendi sound. Kui kütkestab, siis kasutan. Kasutan albumil “W” palju saksofoni. Mind tõmbavad helid, millel on iseloomu. Nad võivad olla pisut piinlikud, imelikud, naljakad või üliemotsionaalsed.

20. sajandi alguses ja eriti keskel, kui loodi esimesi elektroonilisi instrumente ja seejärel süntesaatoreid, püüti nendega esialgu naturaalseid instrumente jäljendada, kuid 20. sajandi lõpul toimus mõttelaadis diametraalne pööre ja uued instrumendid said iseenesest mõistetavateks, uuteks unikaalseteks instrumentideks. Ja nüüd on toimumas pööre tagasi juurte juurde. On see sinu viis naasta (melo)draama juurde?

Naljakas jah, sest kui neid elektroonilisi futuristlikke helisid sünteesiti, olid need ju kõigest helisagedused, mis kõlasid ... nagu elekter. Üsna pöörane muutus tol ajal. See oli pääsemine traditsiooniliste intrumentide “vangistusest”. Kuid nüüd, kui sünteesitud helid on nii levinud, kasutan nii neid kui vanu traditsioonilisi pille. Siiski, traditsiooniliste instrumentide võimalused on uskumatult laialdased.

Sinu varasemad videod olid väga tsentraliseeritud. Kasutad neis jahmatavalt lihtsat peegli-efekti. Väga efektne – kuidas sa sellele tulid?

Olen autodidakt. Töötan palju omaette ja sel viisil ma oma töömeetodid avastangi. Peegliefekt rabas mind nii, et võtsin selle totaalselt kasutusse.

Oli seal ka laiemalt seoseid hiphopi ja nn fairy tale metal’iga, sellist muinasaja esteetikat kasutavate heavy-bändide ja metal-bändide albumikaante visuaaliaga?

Videotes juhindun ikka muusikast ja sellest, mis see mulle tähendab. Töötan hetkes. Mu looming ei ole ses mõttes kontseptuaalne. Lasen lihtsalt tulla, mis tuleb. Aga muidugi on videotes ohtralt huumorit. Seal on viiteid hiphopile ja metal’ile jne.

Oma uuel albumil “W” oled aga hoopis uude kohta jõudnud.

Oojaa. Uus album on märksa sügavamate tunnetega. Tegelen “W-l” rohkem seksuaalsuse ja soorollidega. Need on lood tunnetest – “The Breaks” näiteks.

Hittlugu, “The Breaks”! On need su isiklikud läbielamised?

Ta on isiklik, aga laiemas mõttes on “The Breaks” lugu valikute tegemisest, teadmatusest, mida eluga ette võtta, ja endale piiride seadmisest, allasurutud tunnetest. Mina ja see tüdruk – me oleme nagu viimased inimesed maailmas, põhimõtteliselt. Samal ajal on “The Breaks” ka lugu eufoorilisest lootusest. Lootusest, et olud muutuvad.

Suured tunded, taas! Soorollide teema on üsna läbiv su töödes. Hiljuti antud teleintervjuus kandsid näol musta maski, millel oli kiri “LIQUID GENDER”. Huvitab sind just soorollide teema või laiemalt – identiteet?

Ikka soorollid. Inimsuhetes on see ju kesksel kohal – see, kuidas rollid jaotatakse ja piiritletakse. Mulle tundub see kuidagi igava ja tüütuna. Mind huvitab, mis neis rollides ja nende mustvalgete positsioonide vahel veel toimub. See on osa mu tööst – sellele problemaatikale jälile saada.

Suurepärane näide on siinkohal su cover Arthur Russelli “Janine’ist”, kus põhimõtteliselt avaldad mehe häälel armastust iseendale...

“Janine’i” sõnad on lihtsalt rabavad. Selle loo sõnum kõneleb minuga nii põhjapaneval viisil. See olengi mina seal. Mulle meeldib loo sõnum – tee, mida sa tahad teha, mine, kuhu tahad minna.

Kuidas sa suhtud albumi formaati? Tänapäeval on ju digitaalsed singlid ja lugude üksikmüük peaaegu põhiline muusika levitamisviis...

Hea küsimus. “W” koostamisel oli mul 27 lugu, mille vahel valida. Pidin selle valiku kuidagi tegema, aga näiteks järgmise albumi tahan välja anda kolmeosalisena, sest mu töödes on nii palju erinevaid aspekte. Tahaksin, et need paremini välja tuleksid.

Näiteks kolm eraldiseisvat 12’’ vinüüli ja selle kõrvale albumi digiversioon?

Album on väga pretentsioonikas, kuid trükimeedias pööratakse sulle tähelepanu ainult albumite puhul. Väiksemad formaadid ei loe. Ikkagi arvan, et tulevikus antakse muusikat tihedamini ja segmenteeritumalt välja.

Kuulsin, et Yoko Ono võttis sinuga koostöö osas ühendust, või oli see vastupidi?

Vastab tõele. Yoko Ono võttis muga DFA (Janine’i loomingut väljaandev plaadifirma – aut.) kontori kaudu ühendust ja uuris, kas teeksin talle ühe träki, ja ma ütlesin jah.

Kõlab nagu unistuste koostöö!

Jah, olen sellest väga huvitatud.

Sobib sulle teiste muusikutega koos töötamine?

Sobib. Näiteks ooperi (ooper “Tomorrow, In a Year” (2010), Taani performance’i-rühmitusele Hotel Pro Forma – Aut.) tegemine koos Matti (Mount Sims), Karini ja Olofiga (The Knife) oli fantastiline kogemus, aga me oleme ka väga-väga head sõbrad. Praegu plaanin teha ühe loo koos duoga Creep, kes on mu sõbrad New Yorgist. Nad on kaks suurepärast produtsenti, kelle muusika mulle väga meeldib. ... Et jah, võib küll öelda, et koostöö sobib mulle.

Ja samas on kunstnikuks olemine see ainuke eluviis, mis lubab inimesel olla autokraat ja diktaator, ilma et seepärast kedagi maha peaks tapma.

Jepp, nii see on. On tore olla muusik, aga see võib ka piinarikas olla, sest pead endast nii palju välja andma. Hea on, kui saad tagasisidet inimestelt, kes sulle korda lähevad. Samas, ka eksinud olemine võib head teha. Panen end siis tõeliselt proovile.

Ja see eeldab täielikku ausust?

Absoluutselt! Ainult nii ma teengi.


Planningtorock

Planningtorock on korra varem Eestis esinenud – aastal 2008 Kumu Ööl.

Barokk-popne debüütalbum “Have It All” ilmus aastal 2006. Möödunud aastal tuli välja Planningtorocki, The Knife’i ja Mount Simsi ühiselt valmistatud ooperimuusika “Tomorrow, In a Year”.

Tänavu ilmunud albumi “W” andis välja New Yorgi tantsumuusika plaadifirma DFA, kelle nimekas juht ja LCD Soundsystemi vedaja James Murphy tutvus Janine’iga, saates talle e-meiliga n-ö fännikirja.

Planningtorock esineb 26. augustil Katlas (Põhja puiestee 29a), tänapäeva muinaslugude festivali Stalker kontsertprogrammis. Tema kõrval astuvad veel üles Ilpo Väisänen & Philip Geist, Erkki-Sven Tüür ja Lauri-Dag Tüür, Taavi Tulev, Mount Fuji Doomjazz Corporation, Edgars Rubenis, Stylo­phonic Orchestra of Eurasia, Väljasõit Rohelisse, Skaņu Mežs team: Gas of Latvia, Streets of Sex ja DJ Aivar Tõnso.