Ma kardan, et metanoolitragöödia on siiski erandlik juhtum, millest tahes-tahtmata räägitakse veel aastaid.
Loomulikult. Kui 11. septembril poleks USAs terrorirünnakut toimunud, ma arvan, oleksime oma metanoolitragöödiaga maailma meedias tükk aega laineid löönud. strong>Politsei tegi toona head tööd – nädalaga olid kahtlusalused käes, metanool müügilt kõrvaldatud ning skeem, kuidas surmav vedelik tarbijani jõudis, enam-vähem teada. Ühest küljest oli tõesti esmatähtis, et oht saaks likvideeritud – mürk võimalikult suures koguses ja kiiresti müügilt kõrvaldatud. Hoopis teine asi oli aga tuvastada, kuidas see müüki jõudis. Kes on süüdi? Vaevalt, et salaviinamüüjad ise teadlikult mürki tahtsid müüa. Ükski salaviinamüüja pole huvitatud oma klientuuri tapmisest.
Nemad tahavad, et ostjaid jaguks kauemaks.
No just. Järelikult pidi see kraam sattuma võrku juhuslikult. Tuli välja uurida, kuidas ja kelle süül. Kes selle tragöödia vallandas? Pluss veel tõendamise pool. Kõik ohvrid kallasid ju ise endale mürki sisse. Kuid milline süüdistus esitada kahtlusalustele – kas süüdistada ettevaatamatusest kümnete inimeste surma põhjustamises või esitada ikkagi tapmissüüdistus? Juriidiliselt läks lugu probleemseks.
Olen tutvunud uurimismaterjaliga ja meedias avaldatuga. Polnud kahtlust, et peamine
kahtlusalune Sergei Maistrišin teadis – ta müüb salaviinamüüjatele mürgist vedelikku. Aga Eesti lähiajaloo ühe ohvriterohkeima kuriteo peasüüdlane sai viis aastat vangalakaristust – ettevaatamatusest invaliidsuse ja surma põhjustamise ning varguse eest. See ei tundu õiglane. Krüger võtab vastuseks aega. Kõigepealt joonistab ta politseikooli auditooriumi ruumis tahvlile skeemi. Loe värskest Eesti Ekspressist pikemat intervjuud Urmas Krügeriga ning ka seda, mida ta skeemil näitas