Möödunud sajandi kolmekümnendail aastail toibus Ameerika majanduskriisist. Inimesi valdas soov elu kiiresti järjele saada ja majanduse tõusulainega kuidagimoodi kaasa surfata. Carnegie soovitas edasiliikumiseks kuldaväärt ressurssi, mis igaühel tasuta käes: oma suurepärast isiksust.

Mees ise oli nooruses paksust ja vedelast läbi käinud: pärit vaesest kolkafarmist, koolitas ta end pideva nälgimise kiuste kolledžist läbi. Järgnesid aastad tööorjust seepi, rasva ja veoautosid müües, õhtuti aga pokkerit mängides ja oma raamatu kirjutamisest unistades. Carnegie’le sai selgeks, et akadeemilised teadmised ega hea kooliharidus ei too edu. Ta nuias YMCA koolilt loa pidada ärimeestele kõnekunsti kursusi. See idee osutus jackpot’iks mitte ainult noorele Dale’ile, vaid ka miljonitele suhtlemisäpudele, kes tema juhtnööride abil oma nurki on maha lihvinud. Carnegie’le oli kõrva jäänud Ameerika naftatöösturi John D. Rockefelleri poetatud lause, et inimestega toimetulek on tema jaoks tähtsam kui kõik muud oskused, kuid ta ei leia selle kohta korralikku lugemist. “Oskus inimesi õigesti kohelda on nõutav kaup nagu suhkur või kohv – ja ma maksan selle oskuse eest rohkem kui ühegi muu asja eest maaailmas,” ütles miljonär. Enne kui YMCA ülikool Carnegie’le nõusoleku andis, tehti turu-uuring, mida üldse õppida tahetakse. Selgus, et kõige enam huvitab inimesi tervis, teisel kohal on inimestevahelised suhted. Ning et inimesed ei taha keerulist juttu psühholoogiateadusest ega -eksperimentidest, vaid näpunäiteid, mida saaks otsekohe tööl ja kodus ellu rakendada. Carnegie, kes endise müügimehena (ja keskpärase draamanäitlejana) luges New Yorgi õhtukoolis avaliku esinemise kursust kaubaagentidele ja proovireisijatele, hakkas uurima, mida edukad inimesed sel teemal arvavad. Ta uuris raamatukogus suurmeeste, sh raadio isa ja füüsika-nobelisti Marconi, hõõglambi (rahu tema põrmule!) isa Edisoni elulugusid; intervjueeris kuulsusi, nagu näitlejad Clark Gable ja Mary Pickford ning president Franklin D. Roosevelt.

Naljakas mõeldagi, aga Nõukogude ajal kuulus Carnegie keelatud autorite nimekirja. Sellised õpetussõnad nagu “omistage inimestele häid omadusi, et ta võiks neid tõestada”, “olge helde tunnustamisega”, “suhtuge osavõtlikult teise inimese mõtetesse ja soovidesse”, “tundke siirast huvi teise inimese vastu” ja “naeratage” kuulusid sama ohtlike ideede hulka kui Orwelli või Solženitsõni ühiskonnakriitika.

Psühholoogid on Carnegie õpetust nimetanud pilkavalt müügimeestele mõeldud meeldimistehnikaks ja täheldanud ühiskonnas vohama läinud “carnegie-tõbe”: sotsiaalselt edukad maskid ja voogav, teravatest nurkadest hoiduv vestluslaad tõrjuvad välja eheda eneseväljenduse. Jah, kinnitas Carnegie (sest üks tema postulaat kõlab: ärge öelge iial teisele, et ta eksib), ma ei anna teadmisi, kuid annan teovõime.