08.10.2011, 14:56
Jüri Pino: ülekvalifitseeritud töötu raske elu
Jüri Pino kirjutab tarbetuse tundest ja ametnike võimust, lootusest ja lootusetusest, ohtudest ja rõõmudest ajal, mil temast sai täiskohaga töötu.
FOTO:
Rääkida praegusel majanduskriisist väljumise ajal mingist töötusest tähendaks muidugi parimal juhul võhiklust. Halvimal juhul aga kuritahtlikku soovi juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale tegelikest probleemidest nagu sooline võrdõiguslikkus, homoabielud ja kodanikuühiskond. Mis parata. Proovisin ise ära. Eriti kui sõbrad-tuttavad muudkui soovitasid ja imestasid, et miks ometi mitte. Otsi õiged paberid kokku. Ehk siis viimase töösuhte lõpetamise dokumendid. Koondamisteade, näiteks. Siis keri sinna kassasse, seal lahked inimesed, vormistavad ära ja nätsa, hakkabki raha tulema. Väljateenitud poolpalgaline puhkus. Positiivse näitena toodi üht meest eeskujuks, kes oskas töötuseisust täie rinnaga nautida siis, kui veel valitses üldine majanduskasv ja optimism. Tegi vahel kadedaks küll, et käib aga tüüp korra kuus nägu näitamas ja saab 80% viimasest palgast, milline teps väike polnud. Puhas võit, sest kes ei teaks, millised kulud käivad kaasas töölkäimisega. Kuigi ta ise tunnistas, et ega väga tore olnudki. Iga päev nägu näidata on lihtsam kui kord kuus. Kunagi hiljem, kui mees oli jälle aus maksumaksja ja mõned teised töötuteks munsterdatud, hõõruti talle head elu nina ette. Et sina ei pidanud sabas seisma, sinu heaks töötas kakskümmend naisterahvast, kindlasti pakuti kohvi, aeti mõnusat juttu, aega ju jätkus... Tühjagi, ütles tegelane, sõimata sain: noor mees, haridus küljes, miks tööle ei lähe? Nüüd kus linn värskest ärielust mühab... Kuidas te tööd ei leia? Mis jutt, et ülekvalifitseeritud?