Andrei Sõritsa nimi müüb
Soe sügistuul sikutab Andrei Sõritsa kitlihõlmu. Kohtume suures aias kliiniku maja ees. Aednik müristab muru niita, võttes pügatud elupuude ja madalate hekkide vahel hoolikaid poognaid. “Meie pukspuud on ilusamad kui presidendi lossis,” ütleb Sõritsa, juhatades meid kliiniku läikivasse, roosakast marmorist fuajeesse. Seintel on diplomid ilusaima aia ja kauneima kodu eest.
Teisele korrusele viib tiibadega trepp – algab kahelt poolt ning suundub keskele kokku. Seintel on värvikirevad tulbimaalid, mille on teinud Andrei abikaasa Sveta. Tema töö vili on ka kogu kliiniku sisekujundus.
“Miks ma panustan välisesse ilusse?” küsib Sõritsa. Toretsemine polevat kliinikule just hädavajalik. “Idee tekkis mul Vatikanis käies, kus on imelised freskod, skulptuurid, mis on tehtud sajandeid tagasi,” räägib Sõritsa end baroksesse tooli istuma seades. “Miks oli religioonil seda vaja? Sest usk on oluline. Minu töös on ka usk oluline.”
Sõritsa räägib, et mida kauem ta oma erialal töötab, seda selgemaks talle saab, et kunstliku viljastamise juures pole oluline mitte ainult arsti osavus ja tehnoloogia, vaid ka patsiendi usk õnnestumisse.
Sõritsa on terves Baltikumis kunstliku viljastamise pioneer. Tema abiga sündis Eestis 1995. aastal esimene katseklaasibeebi. Tänaseks on neid sündinud tuhandeid.
Mõnedel teistel asjaoludel võinuks Sõritsa tänaseni igal hommikul kell kaheksa Tartu Ülikooli Kliinikumis ukse lukust lahti keerata ja kabinetis vastuvõttu alustada. “Kui küsisin juhatuselt raha hädavajalikeks investeeringuteks, patsutati mulle sõbralikult õlale: Tubli! Jätka samas vaimus! Raha kahjuks pole,” meenutab Sõritsa. 1998. aastal tundus kunstlik viljastamine suurhaiglale huvitav, kuid olid tähtsamad kohad, kuhu raha panna. Ka poliitikud pidasid seda luksusmeditsiiniks ning haigekassa teenust kinni ei maksnud.
Mis aga andis Sõritsale julguse asutada oma kliinik? Nõudlus. Ta ei pidanud oma teenust eriti müüma, pered tahtsid saada lapsi, isegi kui loodus polnud nende poolt. Saja-aastasest remontimata ülikooli kliinikumi majast otsisid Sõritsa üles naised isegi Lätist ja Leedust. Nüüd maksavad näiteks Soome ja Rootsi haigekassad kunstliku viljastamise eest. “Meil on oma nišš ka Euroopas. Et oleme tulnud Nõukogude Liidust, peame ennast tõestama.” Nime ja positsiooni saavutamine võtab palju aastaid.
Kuigi Sõritsa teenusele on nõudlust, ei tähenda see, et riske pole võetud. Oma ettevõtet alustades kaotas mees mõne kuuga kaalust kümme kilo. Hirmust, kas suudab võetud laenud tagasi maksta. See oli 1998. aasta suvel, mil majandus vajus mõõna.
Elite kliiniku üldruumid on luksusliku roosaka varjundiga, Sõritsa kabinet aga beebiroosa. Seinal ripub kuldne raam, milles on paljude-paljude beebide fotod kohati isegi üksteise peal. Tundub, et Sõritsa pistab need sinna kohe, kui on nad tänulikelt vanematelt saanud.
Sõritsa räägib, et temas ei tekita hasarti võimalikult suur sündinud beebide arv, vaid protsess. Mõistatused. Karid, mis tuleb ületada. Tema kliinik ongi keskendunud keerulisematele juhtumitele. Sõritsal on eriline asi, mida müüa – tema ise. Tema käed, mõistus ja kogemus. Pole olemas aparaate, mis ütleksid, kas naine saab rasestuda, või vastaksid küsimusele, miks just tema lapsi ei saa.
Laiendamise otsuse tegi Sõritsa pärast seda, kui poliitikud leidsid, et Eestile on väärtuslik iga laps, keda vanemad väga tahavad, ning haigekassa võttis plaani rahastada kunstlikku viljastamist. Elite saab haigekassast 600 000 – 700 000 eurot aastas. Ühelt poolt on see kindel sissetulek, teiselt poolt aga poliitiline risk – kui poliitikud peaksid erahiaglates patsientide ravist loobuma, kaoks kliinikul oluline osa sissetulekut.
Sõritsa, saanud erakliinikule haigekassa toetuse, saavutas selle, millest unistavad teised erateenuse osutajad, nagu vanadekodu Villa Benita.
Kui haigekassa hakkas kunstlikku viljastamist toetama, tekkis Sõritsale ka neli konkurenti, nende seas Tartu Ülikooli Kliinikum ja Ida-Tallinna Keskhaigla, mis kuuluvad Elitega võrreldes elevantide klassi.
Eesti haigekassa isegi uuris, miks Sõritsa tegevust ei laienda. Tema tegi aga otsuse spetsialiseeruda. Sõritsa räägib, kuidas ta omaette arutles, et kui avaliku raha peal elav organisatsioon vajub, siis ta tõmmatakse mudast välja. “Mis aga minust saaks?” esitab ta retoorilise küsimuse. Et ta ei võtnud riske, siis masu ajal ta ka ei hävinud. Muidugi vähenes nõudlus eksklusiivsete teenuste järele, kuid vana rasv aitas pinnal püsida. Heal ajal oli vaba raha paigutatud laenudesse, kinnisvarasse ja isegi kütuseärisse.
Muidugi ei teeninda Sõritsa üksi kõiki patsiente. Raha poolest võiks ta ka jõude elada, kuid patsiendid tulevad kohale tema nime peale ning talle endalegi töö meeldib. Sõritsal on vaja kliinikusse esmaklassilist personali ning ta värbab Tartust eelkõige kogenud ja hea kuulsusega tegijaid. Iga kuu teeb finantsist kõikide arstide kohta majandusaruande, millele vastavalt neid tasustatakse. Aasta lõpus võetakse aastaaruandesse kokku tulemused nii, et kõik arstid näevad, kuidas nad on tööd teinud. Selle abil saavad nad end võrrelda kolleegidega, mis motiveerib hästi.
Elites on tööl kogu Sõritsa pere – abikaasa, tütar, poeg ja poja abikaasa. Poeg Deniss on ka ise arstiks õppinud ning Sõritsa loodab, et poeg kasutab teadustöös ära tema aastate jooksul kogutud kogemused. Lootus on, et ka 15-aastane noorem poeg tulevikus on isale abiks. Erasektoris töötamise ajal pole Sõritsal olnud aega teadust teha, selles asjas loodab ta pojale.
| Eesti100% |
