15.10.2011, 08:59
„Sa unustasid suudelda mu hinge”*
Kuus ja pool tundi Dostojevskit. Kuus ja pool aastat ettevalmistust. “Idioot” ja “12 Karamazovit”. Kultuuritekstide dialoogi jälgis Margit Tõnson.
„Dostojevski kangelased on juhitud irratsionaalsetest jõududest – ühel hetkel nad ahastavad, jumal, mida ma ometi tegin, ja poole tunni pärast keeravad jälle käki kokku,” leiab "Idioodi" režissöör Rainer Sarnet. „Aga kui sa heidad mulle ette näitlejate teatraalsust, siis ma vastan sulle nii - ma ei tahagi, et mu näitlejad oleksid ekraanil „nagu elus”. Psühholoogiline realism on väga kitsas ja ebamäärane mõiste. Mulle meeldib, kui näitleja riskib. Mida rohkem, seda parem. Dostojevski inimesed ei saagi olla kitsalt võttes realistlikud – nad tegelevad ju hingeasjadega. Nende eesmärk on terve universum ümber pöörata. Nad on lõpuniminejad.” Ja Sarnet laiendab seda kitsast realismi-kontseptsiooni võrdlusega purjus olemisest – kui viibida kainena peol, kus ülejäänud inimesed on kõvasti napsitanud, siis näed teistmoodi realismi. Inimesed on imelikud ja lahtised. Lärmakad, emotsionaalsed ning pidurdamatud. Valmis üle piiri minema. Väga päris. „Idioodi” nimitegelane, epileptik vürst Mõškin, keda filmis kehastab relvitukstegevalt leebe kõikemõistvusega Risto Kübar, on Dostojevski katse luua hingelt ideaalselt ilus inimene, kellel ristiks kanda universaalne kaastunne valimatult kõigi, ka kõige põlastusväärsemate inimeste suhtes. „Kui ma stsenaariumi kirjutasin, siis lugesin samal ajal Oshot ning mõtlesin ilu peale väga palju,” tunnistab Sarnet. Jan Kaus on juba tähelepanu juhtinud mõttele, et erinevalt Dostojevskist ei uuri Sarnet oma filmis mitte Mõškinit kui erandlikku isikut, vaid teda huvitab rohkem mõju, mil moel naiivne, siiras ja vahetu ning kaastundlik vürst oma olekuga maailma muudab, ehk siis nö ”tema hingelised jäljed”.