Jaak Prozes: Meie soomeugriline identiteet
Nõukogude ajal unustusse vajunud traditsioon taastati 1988. aastal. Viimasel aastakümnel on selle tähendus soome-ugri maailmas üha suurenenud. Tänavu võttis Riigikogu vastu otsuse, et oktoobrikuu kolmas laupäev on hõimupäev, riiklik tähtpäev ja lipupäev. Loodetavasti võtavad lähiajal samalaadse otsuse vastu ka Soome ja Ungari seadusandlikud kogud.
Miks on see päev tähtis ja eriline; mis pani meie rahvaste esindajaid juba 80 aastat tagasi mõtlema selle tähtpäeva peale? Ilmselt seisid nii siis kui ka seisavad praegu paljud rahvad, eriti väikerahvad, küsimuse ees, kuidas säilitada oma rahvuslikku omapära. Kuidas anda moodsas maailmas edasi väärtusi ja traditsioone, kuidas ühendada avatud ühiskonna ideaale enesesäilitamise ja endaksjäämise ideaaliga? Enamik maailma areenilt kadunud rahvaid nii Venemaal kui ka mujal maailmas ei ole hävinud füüsiliselt, vaid kaotanud oma identiteedi ning assimileerunud.
Kahe rahvaloenduse vahel (1989–2002) vähenes mordvalaste arv üle 200 000, s.t 20 protsenti 12 aastaga. Kuhu nad kadusid ja miks? Muidugi on Venemaa soome-ugri rahvaste olukord võrreldes eestlastega teine juba ainuüksi sellepärast, et neil pole oma riiki. Siiski on toimunud keelevahetus ka meie jaoks õpetlik, sest näitab, mis juhtub ja kui kiiresti see juhtub, kui väike rahvas jääb suurkultuuri mõju alla.
Sellel foonil on eriti tähtis tunnetada oma keele- ja kultuurijuuri, leida end seeläbi rikkamana, suuremana ja vanemana. Rahvuskultuuri ja rahvuse püsima jäämise seisukohalt on see ülimalt tähtis, mida hoomame eriti siis, kui tuleme kuskilt Euroopa suurlinnast, kus inimesi on rohkem kui eestlasi maamuna peal kokku. Kui tuleb peale tolmutera tunne ja kaotad eneseusu ning mõtled, milleks see keel, kultuur ja riik. Ja tõepoolest – mõtteviis, milleks keel ja riik, on vägagi kiire tulema.
Eriti kiire on see Mordvas, aga kuidas on lood meil, kas meil pole ohumärke? Kui ersa ja mokša vanemad kasvatavad oma lapsi vene keeles, siis meil võib näha, kuidas lastele püütakse maast madalast õpetada inglise keelt ning sisendada teadmisi võõra kohta enne, kui oma kultuuri ja keele alused on selged. Näen ka arvamusartikleid, kus öeldakse, et eestikeelsel teadus- ja ärikeelel pole mõtet. Näen kümneid tuhandeid majanduslikel põhjustel väljarändajaid või ärimehi, kes juhivad linna või riiki kui äriettevõtet. Seda kõike vaadates küsin endalt, et kas meie, keda on vähem kui Hamburgis elanikke, võime endale sellist käitumist ikka lubada. Kuidas aga saab liiga kiiresti laguneva rahvusliku identiteediga võidelda ja kas sellel üldse ongi mõtet? Need on küsimused, millele pole lihtsaid vastuseid.
Üks võimalus on tunda uhkust, et oleme väikseim rahvus Euroopas, kes on rajanud oma riigi. Teiseks võime end senisest läbimõeldumalt määratleda soome-ugri rahvana ja tajuda tugevamini oma emakeele sugulust teiste soome-ugri keeltega. Hõimupäevad kahtlemata võimaldavad seda. Niisugune lähenemine annab meile juurde suurust ja avardab tajupiire Siberini ning laseb meil ka oma ajalugu näha uhkemalt. Suurkultuuri mõjude ristumiskohas elavale väikerahvale on see ülioluline. Laiendades ja süvendades nii oma rahvuslikku identiteeti, ei hoolitse me mitte ainult soome-ugri rahvaste, vaid ka iseenda eest. Sellepärast ongi soome-ugri rahvaste vahelisel koostööl ja nende toetamisel eriline tähendus. Piltlikult öeldes ähvardaks soome-ugri rahvaste unustamine muuta meid juurteta puudeks. Mis juhtub, kui puul pole juuri, me teame, aga mis juhtub rahvaga, kes ei tunneta juuri, võime vaid aimata. Seega ei saa me üle ega ümber rahvuslikust identiteedist, mida ma ei kutsu üles konservikarpi sulgema, vaid vastupidi, tema eest eriliselt hoolitsema ja teda uuendama. Kuid mitte kopeerides suuri ja võõraid, vaid laenates omadelt. Venemaa soome-ugri rahvastel on elav, hindamatu ja sügav kultuuriline potentsiaal, mida meie ega ümbritsev maailm pole veel õieti avastanud. Koostöö nendega teeb meid endidki ju maailmale huvitavaks. Euroopale ei ole huvitavad rootslasi või sakslasi plagieerivad eestlased, kes rõhutavad oma kultuuriruumi seotust nende riikidega. Mina unistan selle asemel tõesti ehk natuke naivistlikult soomeugri mustritel põhinevatest moe- ja kunstinäitustest New Yorgis, Pariisis, Londonis…
Mida siis hõimupäeval teha? Kindlasti mõelda koostöö peale hõimurahvastega. Võimalusi selleks on meil kõigil. Aga miks mitte mõelda konkreetselt mõne hõimurahva peale? Näiteks soomlastele, kelle osa meie keele ja rahvuse, ka rahvusriigi kujunemisel on raske üle hinnata. Olgem ausad – meil ju teisi tähtpäevi, tõelisi ühtsuspäevi, pole. Või ka ungarlastele, kelle seast pärit teadlaste roll on oluline selles, et me üldse teame oma kuulumisest soome-ugri rahvaste perre. Eraldi aga peame kindlasti mõtlema Venemaal elavale 2,5 miljonile soome-ugri keeli rääkivale inimesele, kes on jäänud ilma õigustest rahvuskeelsele haridusele, kultuurile, majandusele ning valitsemisele. Lennart Meri on oma läkituses 1996. aastal kirjutanud: “Hõimupäevad on pidupäevad. Hõimupäevad muudavad meie meeled tavapärasest erksamaks soome-ugri rahvaste ühtekuuluvuse kogemisel. Meeled tuleks aga erksana hoida ka tööpäevadel, et mitte unustada väikerahvastele kolme kõige olulisemat küsimust: Kes me oleme? Miks me oleme? ja Kuidas me oleme?”
Need on väga rasked ja tähtsad küsimused meile kõigile. Ilmselt on tähtis, et neist räägitaks ka koolipingis, et see oleks üks osa rahvuslikust kasvatusest. Teiseks oleks tähtis, kui riik võtaks neil teemadel enam rääkida. Miks mitte teha seda hõimupäevadel. Eesti, Soome ja Ungari koostöö oma rahvaste ja riikide tutvustamisel Euroopa Liidus võiks omandada märksa ulatuslikuma ja väärtuslikuma mõõtme kui seni. Kümnete hõimurahvaste keele- ja kultuurielu Venemaal vajab enamat teadvustamist nii Euroopas kui ümbritsevas maailmas. See on meie endi rahvuskultuuri ja identiteedi küsimus.
Jaak Prozes töötab Fenno-Ugria Asutuses ja on hõimupäevade traditsiooni taastaja.
