“Lähme sõidame, kogu öö on veel ees...”
“Ohtlik sõit / Drive”
Režissöör Nicolas Winding Refn.
Osades Ryan Gosling, Carey Mulligan, Albert Brooks, Oscar Isaac, Ron Perlman jt.
USA 2011.
Kinodes Sõprus, CC Plaza ja Solaris 20. oktoobrist.
Kui Galaktlan nikerdaks sellele Smilersi laulule sünteetilise tausta, passiks see Nicolas Winding Refni uue filmi “Sõit” (kinodes pealkirja all “Ohtlik sõit”) heliribale sama valatult kui nitro Pässa Riksi vanale bemmile.
“Sõit” on moodne muinaslugu salapärasest, suisa üliinimlikult vägevast autojuhist (Ryan Gosling), kes on masinatega rohkem sina peal kui
inimestega ja kruiisib öises Los Angeleses, olles mehe või kahe eest väljas nii peal- kui allilmas. Smilersit tuleks remiksida, et kõlada kokku filmi heliriba täitva võluvalt naiivse sündipopi ja retroelektroga, aga Hendrik Sal-Salleri autolembene tekst võtab asja idee kenasti kokku, siin poleks vaja komagi muuta.
Napisõnalisele “Sõidule” on iseloomulik, et olulised asjad öeldakse
välja lauldes. Tõsimeelne luulelend,millega laulutekstid otsesõnu ekraa-
nil toimuvat kirjeldavad ja selgitavad, paneb muhelema. Näiteks stseen, kus kangelane ja kangelanna teineteist igatsedes kaugusse vahivad, taustal Desire sulnis lõõritus sellest, kuidas ta ei maga ja ei söö. Või teemalugu, milles Electric Youth avab vähimagi irooniata peategelase olemuse: “Oled tõestanud, et oled tõeline inimene ja tõeline kangelane.”
Tänapäeva taani mehed hamletliku ebaluse all ei kannata. Ei kevadel
Cannes’is parimaks lavastajaks kroonitud Refn ega samalt festivalilt kin-
ga saanud Lars von Trier pole mingid vorstinäpud, vaid sirgjoonelised
viikingid, kes lajatavad ikka sajaga, kui vähegi võimalust on. Refni ja Trieri loomingulised ambitsioonid on sama erinevad kui exploitation ja arthouse, aga nende käekirjal on lisaks löövusele ja jõulisusele muudki ühist.
Esiteks šokitaotluslik vägivald. Trieri “Antikristuse” kangelanna
kastreerib end suures plaanis. Refni filomide keskseks teemaks on vägivald juba alates säravast debüüdist “Diiler” (“Pusher”, 1996).
Teiseks hoolikalt hoitud pikivahe naissooga.Trieri naised on üleelusuurused kannatajad, keda ootab märtri või saatana saatus. Refni testosterooniküllases loomingus jääb naistele statisti roll, kui sedagi.
Ning kolmandaks pessimistlik, lausa misantroopne ilmavaade. Maailm on mõlema filmides kõle, vägivaldne, soojuseta paik.
“Sõit” on tuntavalt Refni nägu ja nauditavalt kindla käega lavastatud,
aga stiilipuhtas, kuid üldjoontes siiski standardses Hollywoodi põnevikus
kipub Refni isikupära rohkem sordiini alla jääma.
Miks ma ütlen levipealkirjaks pandud “Ohtliku sõidu” asemel “Sõit”? Sest “Sõit” on originaalpealkirja “Drive” korrektne eestikeelne vaste, “Ohtlik sõit” aga jõhker algupärandi vägistamine. Miks ei tule Kafka või Dostojevski tõlkijail pähe nende teoste lakoonilisi pealkirju autori pii-
ratud fantaasiaks pidada ning omaenese geniaalsete mõttevälgatuste
abil värvikamaks tuunida? “Ahistav protsess”? “Õnnis idioot”?
Õigem oleks muidugi küsida, miks filmipealkirjade nuritõlkijail, kelleks üldjuhul on levitajad, selline mõte alatasa pähe tuleb ja kust tuleb kihu vahendatavat loomingut naeruväärsete moonutustega labastada. Aga küllap tuleb neile lihtsalt andestada, sest nad ei tea, mis nad teevad.
Joonas
filmijutt.blogspot.com
