Kasuisadest pole nagu juttu. Ometigi on kasuisasid kaks korda rohkem kui isasid, sest peremudelid sarnanevad nüüdsel ajal rohkem värvilise lõngakera kui korrapärase ülesehitusega mikrouniversumiga. Sinu-minu-meie-lapsed-tüüpi perekondi leidub juba rohkem kui lineaarse kulgemisega tuumikperesid. Isa, kelle oma lapsed kasvavad pagan-teab-kellega, kasvatab ise hoole ja armastusega mõne teise kuti jõnglasi ja loodab, et see “pagan-teab-kes” tema genofondi sama suure lugupidamisega suhtub.

Lapsed võtavad emme uue mehe enamasti heasoovlikult vastu. Sõltuvalt vanusest võib võõrastamisperiood mõnda aega kesta, aga kui ta näeb, et emmel on onuga tõsi taga ja onul endal pole ka häda midagi, siis laps kohaneb. Onu plaksutab talle isadepäeva kontserdil lasteaias, onuga saab pühapäeviti ujulas võidu ujuda. Onu tassib poekotte, ajab emmet naerma ja paneb lastetuppa uue hobustega tapeedi. Ja ühel hetkel on onust saanud kasuisa, kellel on lapse hinges tähtis koht.

Täiskasvanud mehel võõra lapse omaks võtmine nii enesestmõistetavalt ei pruugi käia. Mehe valik on ju naine, tema laps (lapsed) on, kuidas öeldagi, paratamatus, mis kuulub standardvarustusse. Mees võtab selle kohustuse endale kaela lihtsalt seepärast, et naine talle nii väga meeldib.

Sellepärast tulebki au anda nendele meestele, kes olukorra enda sees rahulikult läbi mõtlevad ja suuremeelselt teise mehe töö lapse suureks kasvatamisel ära teevad.

Sest lapse kasvatamine on igapäevane töö, mure ja muidugi ka väljaminek. Sa aitad jõnglasel õigeid suuski valida, sa õpetad teda lambipirni vahetama, sa sõidad talle öösel kell kaks järele kuhugi hämarasse suvilarajooni, kui tal klassiõhtul üle viskab, sa rahustad paanitsevat ema, kui lapse temperatuur hakkab neljakümnele lähenema. Ja sa ei tee vahet oma ja naise lastel. Ja sa ei porise iial, et kus su pärisisa on. Vahel sa loomulikult mõtled, et mida see jobu endast küll mõtleb, et nii vahvast lapsest välja ei tee, aga olgu, küll tema üle mõistetakse kohut isade valhallas.

Isadepäev satub lähestikku mardipäevaga, ja eks paljud isad käituvadki nagu mardisandid, kes käivad rõõmsalt ühe ja teise ema ukse taga laulmas ja kaovad siis uttu. Ma ei räägi nendest õnnetutest meestest, kelle last kasutab naine bioterrorismi vahendina, keelates kokkusaamisi. Olgem ausad, rohkem on ikka neid isasid, keda oodatakse külla pikisilmi. Jõuludeks. Sünnipäevaks. Isadepäevaks. Trennirühma autasustamisele. Lõpuaktusele. Aga isa ei tule. Võib-olla on tal uue perega nii palju tegemist, võib-olla ta unustas lihtsalt ära, aga tõenäoliselt ta ei kavatsenudki tulla. Mis silmist, see südamest.

Kui guugeldada sõna “kasuisa”, siis tuleb otsingust välja igasugu õuduslugusid väärastunud psüühikaga meestest. See pilt pole adekvaatne. Kaugelt rohkem on suure südamega mehi, tänu kellele kasvavad nende naiste lapsed täisväärtuslikus perekonnas. Ma ei tea, kas aasta isa tiitli on kunagi pälvinud mõni kasuisa. Aga võiks.

On suur õnn omada kasuisa, kes isa koha lapse elus ära täidab. Tuleks tekitada terminoloogiline nihe: las kanda kasuisa tiitlit mardisandi tüüpi isad, pärisisad on ikka need, kes lapse päriselt üles kasvatanud.

Isadepäeval ei meenutata mitte ainult isa, vaid kõiki neid mehi, kes on meid elu jooksul aidanud: onud, vennad, vanaisad, ristiisad, kasuisad. Sel päeval soovitatakse viia neile kohvi ja saiakesi voodisse, võtta midagi üheskoos ette ja kinkida midagi praktilist, sokid või lips näiteks. Mis sa hing muud ikka oskad meesterahvale kinkida kui sokke või lipsu. Tal on igatahes hea meel, sest sokid pole kunagi liiast.