Nädala album: On maad vanadele meestele

David Lynch “Crazy Clown Time” (Sunday Best)
Tom Waits “Bad As Me” (Anti-)

Bluus olla vanade meeste muusika, räägitakse. Võib-olla tõesti. Vanade ja vaeste, elult jalaga makku ja näkku saanud meeste muusika. Howlin’ Wolfi ühe definitsiooni kohaselt tuleb bluus sul peale siis, kui sul pole raha ei üüri ega söögi ega millegi muu jaoks ja kuri võtab mõtted üle. Definitsioon oli muidugi pikem, aga põhimõte on selge.

Lynchil ja Waitsil on vanust omajagu, ei saa salata. Üüri maksta ja süüa osta jaksavad nad aga kindlasti. Lausa mitme eest. Kust siis see bluus peale tuleb? See, mis neid kahte meest ja plaati ühendab. Lynch ütleb sulle ise suisa suu sisse, et tema debüütalbum “Crazy Clown Time” on 21. sajandi bluus. Tema filmide muusikale mõeldes pole siin tegelikult midagi üllatavat. Pole üllatus, et siingi hiilivad hämaruses ebareaalsed varjud, mis on ühtaegu õõva tekitavad ja kummaliselt imekaunid. Et puudub harjumuspärane lineaarne lugu ning selle asemel on vihjed ja viited, hüpped ajas ja ruumis. Et Badalamenti vaim hõljub ka selle plaadi kohal. Et suurem osa neid lugusid kõlavad kuradima mõjusalt ja mõnusalt. Vaimustavalt hüpnootiline üheduuribluusi jämm (“Crazy Clown Time”, “Football Game”), mis on garneeritud irooniast läbiimbunud unenäo-tantsupopiga (“Pinky’s Dream”, “Good Day Today”). Kõik on nihkes ja veider, argitajule ülbelt kinnast viskav. Kui Lynch albumi nimiloos laamendab kõrgel häälel nagu laksu all imik “Danny poured the beer all over Sally / Danny spit on Susie / Paulie sat and chugged two beers”, siis pole absoluutselt oluline, kas härra režissöör oskab päriselt laulda või mitte. Sa lihtsalt naerad ja kõigud kaasa.

Tom Waits on alati olnud nagu karakter, kes on otse Lynchi filmist välja astunud. Seesama kummalisus, põikpäine teistsugusus ja relvitukstegev elukogemus. Ta teab kõike, ta on näinud kõike ja ta naerab kõige üle, öeldes õigetel kohtadel teravalt tabavaid lauseid. Kui Lynchi bluus on unenäoline ja külmalt minimalistlik, siis Waits ehitab enda oma üles lopsakalt ja lehvivate hõlmadega. “Raised Right Men” ja “Bad As Me” on teatraalsed suurvormid, kus Waits teeb peadpööritavaid piruette ning kehastab kümneid eri rolle, pidades iseendaga skisofreenilisi dialooge. Lynchi popi-tiivaripsutusele vastab Waits viskifolgi (“Pay Me”) või naturaalse industriaallamendiga (“Hell Broke Luce”). Iga laul siin on nagu korralik lühiromaan, kus kohtuvad roppused ja kõrgstiil, nutt ja naer, valu ja mõnu. Mitte midagi sellist, mida me temalt poleks varem kuulnud, aga lõppude lõpuks me ju tahamegi, et Waits oleks Waits. See, kes nagu Lynchki on eelkõige jumalik jutuvestja. Hääbuva kunsti kaks eredalt kiiskavat veidrikku, kes puhuvad maailma suuremaks, kui see päriselt on. Mis näitab päris hästi, et selleks, et teha usutava näoga bluusi, ei pea sa tingimata töötu ja naisetu ja odavast kuupaistest paistes olema. Sul peab lihtsalt olema lugu rääkida. Mõlemale jutuvestjale 9/10