Anvar Samost - jäärapäine pedant
Anvar Samost saabus aastaid pühapäeviti raadiosse, papptops käes, ja kiitis Statoili imelist kohvi. Ühel päeval ta enam ei kiitnud, vaid kirus: kohv ei kõlvanud kuhugi.
Statoili juhid ei osanud Samosti kurtmise peale midagi kosta. Oad olid samad, masin sama, töötajad samad. Järgmisel pühapäeval kirus Samost jälle. Ja siis jälle. Lõpuks ei pidanud tanklaketi juhid vastu ja saatsid töömehe uurima, milles asi. Selgus, et kallis aparaat oli lihtsalt pesemata. Umbes torud uhati läbi ja Samost sai taas Norra õlifirma imelist jooki kiita.
Snoobi kapriis, võiks ju öelda. Aga sel nädalal Postimeest juhtima asunud Samost ei ole snoob. Mõni teine inimene oleks kohvi mujalt ostnud või solgiga leppinud, aga Samost ei lepi vaikides millegagi, mida saab parandada. Kui asi on põhimõtteline, võib ta ka pisiasjades olla uskumatult jäärapäine.
Kuigi Samost proovis oma kodukohalehes Ida-Virumaal ajakirjanikuleiba veel enne täisikka jõudmist, pole ta kunagi olnud lapsajakirjanik. Varaküps, öeldakse selliste tõsise olekuga taibude kohta, kellena ta on ülikoolikaaslastele meelde jäänud. Samosti kauaaegne kolleeg Hannes Rumm teab meenutada, et ülikoolis oli Samost endast vanemate ajakirjandustudengite seas ebapopulaarne. Sel ajal, kui teised Toomemäel õlut juues kevadet nautisid, õppis Samost Priit Pulleritsu loengus ameerikalikku ajakirjandust. Seda viimast peeti 20 aastat tagasi eriti naeruväärseks, sest ajakirjandus pidi olema üllas looming, mitte madal toodang.
1992. aastal astus Samost 21aastase tudengina enesekindlal sammul sisse juba riigi suurima ajalehe, Postimehe Tallinna toimetuse kitsast uksest. Ta kõndis kiiresti, kirjutas kiiresti, rääkis kogu aeg telefoniga ja tõttas kogu aeg kuhugi. Ajakirjanikuna suhtles ta juba esimestest tööpäevadest peale nagu võrdne võrdsega otse võimupüramiidi tippu kuuluvate inimestega. Argipäevitigi sageli tumedat ülikonda, valget triiksärki ja kirjut lipsu kandes nägi Samost välja nagu tüüpiline tolleaegne noor pankur, kui välja arvata ehk see, et ta oli ebanormaalselt kõhn.
Samosti esimene tähetund saabus aasta hiljem Hommikulehes, kus ta majandustoimetuse juhatajana sai omatahtsi täita iga päev vähemalt kaheksat roosat lehekülge. Võimalus ise otsustada oli oluline, sest vahepeal paar kuud Ameerikas õppinud Samost oli siinsest ajast mitu aastat ees ja võttis ühe esimese Eesti ajakirjanikuna kasutusele põhitõed, mis olid igas Lääne meediakanalis ammu enesestmõistetavad.
Samosti järgmine ja kuni selle nädala esmaspäevani ka viimane töökoht oli uudisteagentuur BNS. Ta alustas seal aastal 1995 majandusuudiste toimetajana ja lõpetas kolmes Balti riigis tegutseva mitmesaja töötajaga BNS Grupi juhatuse esimehena. Kusjuures lõpetamise põhjus on kõrvalseisjale peaaegu mõistetamatu. Nimelt leidis Samost, et omanik ei tunne tema juhitava ettevõtte käekäigu vastu piisavalt huvi.
Aga hoolimata Samosti hiilgavast karjäärist BNSis ei teaks enamik eesti rahvast temast midagi, kui ta poleks koos Hannes Rummuga läinud 17 aastat tagasi Raadio 2 juhi Riina Sildose jutule ideega teha igapäevast intervjuusaadet “Rääkivad pead”. Mõni aeg hiljem pakkus Sildos juba ise neile saadet “Olukorrast riigis”. Raadio 2 tahtis sellega anda väärilise vastulöögi Kuku-raadio legendaarsele “Keskpäevatunnile”. Napilt 25aastastena ei kõhelnud Samost ja Rumm hetkegi, ehkki rinda tuli pista selliste Kuku-korüfeedega nagu Harri Tiido, Hans H. Luik ja Rein Lang.
Samosti töövõime on praegugi aukartustäratav. BNSis juhtus sageli, et ta oli toimetuses juba kell viis hommikul ja teatas kell seitse saabuvale valvetoimetajale, et ta ärkas kell 3.30, sest linnud karjusid rantšo kõrval ja uni läks ära. Mingitelt ammustelt kiirlugemiskursustelt on ta omandanud võime lugeda ebanormaalselt kiiresti ja ta kasutab seda võimet täiesti arutul moel, ahmides silmadega absoluutselt kõike, mis ette satub – naisteajakirjadest Vene telekanaliteni. Kõneldes ise raadio otse-eetris, leiab ta arvutist jutu jätkamiseks vajaliku tsitaadi või numbri ajaga, mis kulub ühe lause ütlemiseks kiirkõnes.
Sellegipoolest ei saa Samostil Postimehes kerge olema. Pikka aega on toimetused söönud oma saba, jagades ajakirjandust veebi kaudu tasuta lootuses, et kunagi tasub see end reklaamirahana ära. Paraku ei ole päris nii läinud.
Samosti esimesed mured Postimehega algasid juba enne tööleasumist. Möödunud pühapäeval oleks ta ilmselt valmis olnud kas või Keskerakonda kiitma, kui see oleks aidanud tal pääseda aasta liberaali tiitlist. Milline saatuse nöök! Aga selline on kord juba avaliku elu tegelase saatus – mis tahes seltskond võib anda sulle mis tahes tiitli ja sa ei saa sinna midagi parata.Anvar Samosti ajakirjanduslik tegevus■1993–94 Hommikulehe peatoimetaja
■1995 aastast BNSi majandustoimetaja
■1995. aastast teeb saadet “Olukorrast riigis”
■2004. aastast BNSi Eesti OÜ juhatuse liige
■2006–2011 BNS Grupi juhatuse esimees
■2011 Postimehe juhatuse esimees
