Millist lugu neil neljal maalil jutustatakse?

Maali ikonograafia on hästi tuntud, Uuest Testamendist pärit “Kaubitsejate ja rahavahetajate templist väljaajamine”. Ma arvan, et 16. sajandile, millal need maalid tehti, ongi just iseloomulik see, et siin ei ole enam tegemist kirikukunsti näitega. On mõeldamatu, et selline pilt kuskil pühakojas oli. See on ennekõike kodanlik-kristlik moraliseeriv pilt.

Mis seega kaunistas inimeste kodusid?

Jah, pigem. See on poliitiliste või ühiskondlike vaadete manifest. Kui vaadata seda pilti lähemalt, siis siin on palju kõrvalstseene, millel ei ole Piibli looga konkreetselt midagi pistmist.

Kompositsiooni vasakul poolel jutustatakse lugu ebaarstist.

Ebaarst on selle perioodi, 16. sajandi folklooris üsna sagedasti esinev tegelane. Ta on ühiskonna loodud müüt. Varauusaegse ja hiliskeskaegse linnaühiskonna jaoks on stabiilsus hästi oluline mõiste. Kõik rändkaupmehed, rändarstid justkui ohustaksid selle ühiskonna stabiilsust. Rändarsti kohta ei teata eriti midagi, ta tuleb kuskilt, ta väidab, et ta on arst, tal on n-ö. sertifikaadid, aga seda on raske kontrollida.

16. sajandi Antwerpen on väga oluline transiitkaubanduse keskus. Sinna koguneb palju jõukust. Immigratsioon on suur. Maali teemad seostuvad reaalse olukorraga Antwerpenis. Tol hetkel oli see suur šokk — on üks linnakooslus, ja siis äkki populatsioon plahvatuslikult kasvab.

Ebaarsti juurde tagasi tulles — ta on üks populaarsemaid negatiivseid kangelasi rahvakirjanduses. Teda peeti petiseks ja siin on ilmekalt näha, kuidas meile seda sõnumit edastatakse. Laua peal on kolmed prillid. Prillid justkui viitaksid eruditsioonile, aga kui neid on kolm, siis on see juba ülemängimine.

Tegevust vaatab pealt seltskond inimesi, aga see ei ole üldse loomulik kooslus. Siin on võimalik näha nii mustlast, moslemit, 15. sajandi Burgundia üliku peakattega meest kui ka talupoega. Ma arvan, et mõte on see, et pettasaamine ja rumalus ei ole omane mingile konkreetsele etnilisele grupile või sotsiaalsele klassile, vaid on inimesele üldomane.

Pilt kannab hästi palju Erasmuse-aegset õpetust, mis rõhutab inimkonna rumalust ja pilkab seda.

Ja siis arsti selja taga on reklaamtahvel, mis kujutab ennast mõlemast otsast tühjendavat tegelast. See on osa sõnamängust. Beschijten tähendab hollandi keeles nii sittumist kui valetamist. Kohalikud pildi lugejad said sellest toona hästi aru. Neil ei tekkinud raskusi ebaarsti eesmärgi lahti kodeerimisel.

See pilt on hästi raamatukultuuri keskne. Kõik need lood levivad germaani aladel ja seda ennekõike raamatute ja trükigraafika vahendusel. Erasmuse ajal tõuseb haritlaste tähelepanu keskmesse rahvakultuur. Võimalik, et pildil olevad peidetud vihjed olid arusaadavad ka lihtsamale inimesele.

Mida tähendavad lipud templi katusel? Moslemeid?

Ma arvan, et oleme selle suhteliselt õigesti lahti kodeerinud. Poolkuul on küll varasem ajalugu ka. Ta on olnud näiteks esimeste kristlike Rooma keisrite sümbol, aga siin ei ole ta selles tähenduses. Ega 16. sajandi inimene ei mäletanud enam seda, mis oli aastal 300 millegagi. Ta on teadlik oma kaasajast ja kaasajal sümboliseeris poolkuu ikkagi türklasi. Ottomani impeeriumi agressioon oli Euroopa jaoks väga suur oht ja just selle ohu tõttu kujunes türklastest negatiivne pilt ning neid kardeti. Kuna tegemist on kristlik-moraliseeriva pildiga, siis templihoone peaks olema juutide tempel, aga siin on tahetud rõhutada seda, et see on paganlik hoone, ja siia on kuhjatud paganlusega seotud sümboleid. Türgi lipud olid sellel ajal paganate tähenduses. Ega siis ei olnud religioosset või usulist tolerantsi, et teie, moslemid, olete ka usklikud, ja meie oleme kristlased, samuti usklikud. Pigem oli tegemist vastandumisega — õige uskliku inimese vastandamine antitegelasele.

See kõik toimib tänapäeval samamoodi edasi.

Ei ole miskit uut. Lippude all on pahupidised figuurid, maakera pea peal. Pahupidine kuju iseenesest viitab muidugi pahupidisele maailmale. Ja on ka selle pildi lahti kodeerimise juures oluline. Üldsõnum tõenäoliselt on see, et inimesed, kes kummardavad siin maailmas materiaalseid hüvesid, elavad pahupidises maailmas ja neile jääb märkamata Kristuse lunastav ristisurm.

Templi ees on koha sisse võtnud kerjused ja sandid.

Ühelt poolt võib öelda, et kerjused on osa Piibli loost, sest seda lugu mainitakse neljas evangeeliumis. Matteuse evangeeliumis öeldakse ka seda, et pärast seda, kui Jeesus ajas kaubitsejad minema, tulid tema juurde pimedad ja jalutud ning ta tegi nad terveks. 16. sajandi Madalmaades olid kõik mitteontlikud kristlased ja mitteontlikud kodanlased ühiskonna häbiplekk, sarnaselt rändarstidega. Kodanlase moraali järgi oli vaesus inimese enda süü ja tulenes ennekõike tema laiskusest ja patususest. Ja samamoodi vaadati ka vigaseid kui pooldeemonlikke tegelasi.

Mis on tegelikult väga julm.

Absoluutselt. Kui mõelda tagasi keskaja peale, siis kristlik hoolekanne tegeleb just kiriku raames — nunnad, mungad. Jagatakse almuseid. Aga samas ei ole see päris võõras ka kodanlasele — kui ta kirikusse läheb, siis ta teeb ka heateoakti. Ühiskonnas üleüldiselt aga materdatakse neid ja neisse suhtutakse väga halvasti. Mulle isiklikult meenutab see küll natuke teatud meie parteisid ja juttu sellest, kuidas inimesed on oma vaesuses ise süüdi. Ka negatiivne kangelane, kurat, on sant. Ja tema käsilased on sandid. Kurat on ka rumaluse sümbol. Tal on hästi pika ninaga king, mis 15. sajandi alguses oli Euroopas veel moes. On teada ka lugusid sellest, kuidas Tallinnas eriti rikkad inimesed sidusid kinganinad põlve külge kinni, et nad üldse kõndida saaks. Aga 16. sajandil on see jalanõu narri sümbol. Kuradi juurde kuuluvad sellel pildil rahvamass ja ebajumala kuju. Kurat juhib inimeste elu, kes ei järgi Kristuse õpetust, vaid kummardavad mammonat. Nad teenivad ebajumalat ja nende tee viib hukatusse. Kui ebajumala kuju lähedalt vaadata, siis võib näha, et teda on neil maalidel erinevalt kujutatud. Erakogusse ja meie muuseumi kogusse kuuluval tööl on ebajumal härjapõlvlane, Glasgow’ ja Taani Rahvusgalerii maalidel konnajalgadega siga. Kõik on hästi ebardlik ja see oligi eesmärk.

Et tegemist ei ole autori fantaasiaga?

Võib jah arvata, et ei olnud nii, et Antwerpenis kahes ateljees mõeldi, et teeme päkapiku, ja kaks ateljeed mõtlesid, et teeme sea.

Üldiselt oleme arvamusel, et kõik tööd on valminud eri töökodades. Ka tehnilised uuringud näitavad seda. Üks asi on see, mida me näeme — et nad on suhteliselt erinevad. Mitmed olulised detailid on eri värvides lahendatud. Pidi eksisteerima üks algne maal, sest alles on neli nii heatasemelist kordust sellest. Tõenäoliselt oli olemas ka graafiline eeskuju. Võimalik, et see ei olnud gravüür, vaid pigem üks-ühele joonistatud kavand, mida kasutati.

Kõigil neljal maalil on kujutatud kella, kuid ta näitab eri aega.

Kõige optimistlikum kell on Glasgow’ maalil ja kõige pessimistlikum Kopenhaagenis asuval tööl. Kell on ühelt poolt paganliku ajastu sümbol. Taevakehade kultus oli midagi Antiik-Roomale väga omast. Teiselt poolt osutab kell viimse kohtupäeva peatsele saabumisele ja kutsub mõtestatud elule. Hand on hollandi keeles nii kella osuti kui käsi. Tallinna maali puhul tuli infrapunauuringu käigus välja huvitav seik — kellaosutit on nihutatud maalimise käigus kaheteistkümne suunas.

Mida sellest võiks järeldada?

Pieter Bruegeli ikonograafiast lugesin, et kell üksteist oli tuntud kui narride kellaaeg. Võib-olla siin tahetakse sõnumit konkreetselt edasi anda, et ei tekiks enam mitmetähenduslikkust. Siinses kontekstis tahetakse öelda, et see kell viitab kohtumõistmise aja peatsele saabumisele.

Vanade piltide lugemine praegu, 21. sajandil, on üldse meelevaldne tegevus. Mingit aimu, mida see pilt siis tähendas, ikka saab, kuid nii palju materjale on kaduma läinud ja me ei ole selles kultuurisituatsioonis, mis Madalmaades toona oli. Eri taustaga inimesed loevadki seda erinevalt. Need pildid olidki väga mitmetähenduslikud. Ja mida rohkem kihistusi pilt endas peitis, seda õnnestunum ta oli.


Näitus “Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge”
Kadrioru kunstimuuseumis 22.10.2011–4.3.2012.

Näituse kuraator on Greta Koppel, multimeedia kuraator on Hilkka Hiiop.

Neljast maalist üks kuulub erakogusse, üks Kadrioru kunstimuuseumi kogusse, üks Taani Rahvusgaleriile ja üks Glasgow’ Muuseumidele.

Näituse ettevalmistamisel osalesid Kadrioru kunstimuuseum, Taani Rahvusgalerii, Glasgow’ ülikooli kunstiajaloo osakond ja Glasgow’ Muuseumid.

Toimuvad publikuprogrammid: teemaõhtud näitusel, töötoad lastele, workshop’id jne.

Koostöös Nukufilmi Lastestuudioga toimub filmikonkurss gümnaasiuminoortele.