Väliseesti meedia teel paberist netti
Väliseesti paberajakirjanduse lõpp on lähedal: vanad lugejad surevad, noored ei oska enam eesti keelt, reklaamiostjate hulk kahaneb. Elujõulisemad lehed kolivad siiski internetti, kust noored nad üles leiavad. Kuid üheksa aasta eest lõpetas tegevuse Stockholmis ilmunud Teataja — leht, mille toimetuse ja ilmselt ka lugejaskonna keskmine vanus oli selleks ajaks ületanud 80 eluaasta piiri. Selle kuu alguses informeeris aga Vaba Eesti Sõna oma lugejaid, et nad saavad veel paberist lehte välja anda vähem kui pool aastat.
1949. aastast New Yorgis ilmunud Vaba Eesti Sõna peatoimetaja Kärt Ulman kirjutas kolme nädala eest, et väljaandjafirma The Nordic Press “töötab aastaid juba kahjumiga, kattes umbes $30 000 suurust aastakahjumit põhiliselt vanadest varudest. Need varud on aga lõppemas. Kui midagi ei muutu ning kui kuulutustest saadav sissetulek jääb samale tasemele kui möödunud kuul, siis jätkub The Nordic Pressil raha lehte välja anda veel 4–5 kuuks. See tähendab, et VES lõpetab kevadel 2012 ilmumise!”
Iseenesest ei ole selles uudises mitte midagi üllatavat: enam-vähem käsikäes Eesti Vabariigi taastamisega kodumaal on järjest enam hääbunud eesti elu piiri taga. Väljarännanute kolmas põlv on enamjaolt assimileerunud ning väliseestlus on kaotanud ka selle poliitilise tähtsuse, mis tal oli. Need vähesed, kes tahavad kaasa lüüa Eesti riigi ja eesti rahva elus, on suuresti tulnud esivanemate kodumaale. Uusimmigrantide enamikul on aga muid muresid kui neile võõraks jäävate vanade väliseestlaste kultuurielu edendamine.
Väliseesti kirjasõna on küll visa hingega, kuid paratamatult jõuab lähemale aeg, mil ilmub viimane olemasolevatest väliseesti ajalehtedest. Kui Hugo Salasoo ja Vello Salo koostatud bibliograafias “Välis-Eesti perioodika 1944–1975” nimetatakse üle 500 eri aegadel ilmunud nimetuse, siis praeguseks on neid järele jäänud käputäis. Kord nädalas ilmuvad Torontos Eesti Elu, New Yorgis Vaba Eesti Sõna, Stockholmis Eesti Päevaleht ja Sydneys Meie Kodu. Ülejäänud lehed — nagu näiteks Inglismaa eestlaste Eesti Hääl või praeguseks vanim, juba 1945. aastal asutatud Eesti Rada, ilmuvad harvemini. Neist esimene kord kuus, teine aga vaid kuus korda aastas.
Üsna väikesed on ka väljaannete tiraažid. Seda uurinud Jüri Estam kurdab 2007. aasta New Yorgi Eesti kultuuripäevadel peetud ettekandes, et trükiarvude osas valitseb õige suur teadmatus, toob aga siiski ära mõned andmed. Nii teab ta mainida 1940ndate lõpus Saksamaal Geislingeni põgenikelaagris välja antud eesti-, inglis- ja saksakeelset väljaannet Our Life, mille tiraaž oli 12 000. Selle vastu ei saa tänapäeval keegi. Kõigi nädalalehtede trükiarvud on suurusjärgu võrra väiksemad (vt tabelit) ning kahanevad pidevalt.
Samas on muidugi ka väliseesti ajakirjandus teinud pingutusi, et astuda elektroonilise meedia maailma — enamikul väljaannetest on olemas kodulehed, millelt võimalik lugeda jooksvaid uudiseid ning ka trükis ilmunud artikleid. Usinalt kajastatakse veebis ka elu Eestis.
Tänaseks on vaikinud ka kõik aegade jooksul tegutsenud välismaised eestikeelsed raadiojaamad: Ameerika Hääl, Rootsi Raadio eestikeelsete saadete toimetus ning Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa. Kuigi tegu oli külma sõja sünnitiste ja peamiselt Eestisse suunatud propagandakanalitega, rikastasid nad tahes-tahtmata eestikeelset meediapilti laias maailmas. Ja muidugi ei saa alahinnata ka töövõimalusi, mida need väliseesti ajakirjanikele pakkusid.
Nüüdseks on need võimalused kahanenud ning tegelikult ei saagi enam rääkida päris väliseesti ajakirjanikkonnast, mis eksisteeris veel 1980ndatel. On ju nii Eesti Elu peatoimetaja Elle Puusaag kui tema kolleeg Vabas Eesti Sõnas Kärt Ulman hilisemad, uue aja ümberasujad.
Möödas on ka ajad, mil oli mõeldav — või vajalik — millegi nii spetsiifilise avaldamine, nagu seda oli 1957–60 Stockholmis ja 1963–64 Lundis ilmunud Õigusteaduslik Ajakiri, mis oli tol ajal ainuke eestikeelne õigusajakiri. Kadunud on ka teised väliseesti ajakirjad. Ühena vähestest näikse Rootsis veel hingitsevat Rahvuslik Kontakt, kuid ammu on suletud poliitilised väljaanded, nagu 1952–56 New Yorgis kirjastatud Võitlev Eesti või Stockholmis 1949–52 ilmunud Radikaaldemokraat.
Tegevuse on lõpetanud ka omal ajal kodu-Eestiski legendaarse kuulsuse saavutanud väliseesti kultuuriväljaanded: 1993 läks kinni kirjandus- ja kultuuriajakiri Tulimuld, 1999 Mana. Osalt kannavad nende rolli kodumaal ilmuvad kultuuriajakirjad, osalt on aga moodsas maailmas kadunud vajadus sedalaadi perioodika järele. Eriti kehtib see Tulimulla kohta, mida tuleks vaadelda koos ajakirjaga ilmunud raamatusarjaga.
Ning muidugi ei saa unustada väliseesti ajakirjanduse ainulaadset rolli ajal, mil Eesti oli okupeeritud ning ainult välismaal oli võimalik rääkida asjadest, mis Eestis keelatud. See tegi mitte ainult Tulimulla ja Mana, vaid laiemalt kogu välismaal ilmunud eestikeelsest kirjavarast — kaasa arvatud arvukast ilukirjandusest — Eestis oodatud lugemise. Kuigi väljaannete tuleviku seisukohalt kurb, on vabadus eestikeelse kultuuri, sealhulgas ajakirjanduskultuuri tuleviku seisukohalt tervitatav asjaolu.
Tundub, et väliseesti lehti ootabki ees lühike tulevik paberil. Nende näitel võib ennustada, mis juhtub kogu maailma meediaga: tugevamatest ajalehtedest saavad elektroonilised väljaanded, mille paberversioonid loobuvad uudise pakkumisest analüüsi kasuks, nõrgemaid ootab hääbumine. Igatahes suur tänu kõigile kunagi paguluses ilmunud väljaannetele tehtud töö eest, mis aitas hoida vaba eestikeelset mõtet elus ajal, mil see kodumaal polnud võimalik.
■Eesti Elu (Kanada) 2500
■Eesti Päevaleht (Rootsi) 1800
■Vaba Eesti Sõna (USA) 1700
■Meie Kodu (Austraalia) 600
■Eesti Hääl (Suurbritannia) 300
■Eesti Rada (Saksamaa) 250
