Üllatus tabas ka keskkonnaminister Keit Pentust (Reformierakond). Ta kinnitas, et sai alles ajakirjandusest teada rahvakoosolekutest, kus tema erakonnakaaslane Kalev Kallemets (kes on ka tulihingeline aatomielektrijaama rajamise eest võitleja, MTÜ Eesti Tuumajaam tegevjuht) üritas VKG projektijuhina Virumaa rahvale fosforiidikaevandamise vajalikkust selgitada. Koosolekuid toimus mitu, ja kahjuks, ütles Pentus, ministeeriumi neist ei informeeritud, mistõttu ta ei saanud neil ka osaleda.

Kuid VKG korraldatud kohtumistel rahvaga olid katastroofilised tagajärjed. Viimasel, paar nädalat tagasi Põlula koolimajas toimunud rahvakoosolekul osalenud TTÜ mäeinstituudi emeriitprofessor Enno Reinsalu kirjutas oma blogis löödult: “Mind kaasati rääkima allmaakaevandamisest, hajutamaks “pärandhirmu”. Samuti meie maapõueõigusest. Mõttetu. Minu juttu polnud vaja. Ei mingeid küsimusi, ei mingit arutelu. Ainult hüsteeria.”

Meedias ilmusid lood pealkirjadega “Rahvas ei taha fosforiidist kuuldagi” (Virumaa Teataja) või “Fosforiidiuuringud ajasid kohaliku rahva tagajalgadele” (Põhjarannik). Häält tõstsid Looduskaitse Selts ja Roheline Liikumine.

Siililegi selge, et tegemist on äärmiselt tuleohtliku teemaga, mille ebaõige käsitlemine võib poliitilisele kapitalile panna kõvema põntsu kui pronkssõdur. Ja nüüd tegutseb üks parteilane täpselt vastu oma erakonna bosside seisukohale. Kas tõesti räägib võimupartei üht, aga teeb hoopis teist? Või on kaalukategooriad liiga erinevad, et vandenõud kahtlustada? Pentus, kes on korduvalt väljendanud vastuseisu fosforiidi kaevandamisele, on teatavasti Reformierakonna aseesimees. Kallemets, kes on sama partei lihtliige ja Tallinna volikogu liige, kinnitaski Ekspressile, et ei esinda VKGs mingil moel Reformierakonda.

Lakmuspaberiks olnud koosolekud näitasid, et avalikkusele fosforiidiprojekti praegu maha ei müü, isegi kui kaevandamisega ei kaasneks ühtegi keskkonnaohtu. Keskerakond aga jõudis oma häälekandjas reformikaid juba hiilivas fosforiidikaevandamises süüdistada. Nüüd jäid nad tobedasse seisu, sest Reformierakonna ametlik seisukoht langeb kokku valitseva avaliku arvamusega ja teised parteid siit poliitilist profiiti lõigata ei saa. Kuid pole raske oletada, millist poliitikut võis külastada sõge idee juhtida rahvas, endal märtrikroon peas, teise fosforiidisõtta.

Akadeemik Anto Raukas on meie ainsa naisministri jäigas seisukohas pettunud. Pragmaatikuna on Raukas “sügavalt veendunud”, et veel Pentuse eluajal hakatakse fosforiiti kaevandama (kuid tõenäoliselt mitte tema enda eluajal).

“Ma olin nõukogude ajal fosforiidi kaevandamise vastu ja olen ka praegu vastu. Ma ei pea seda majanduslikult otstarbekaks ja see ei anna eesti rahvale praegu lisaväärtust. Aga see, et fosforiiti kaevandada ei saa, on ju nonsenss… Meil oli ka nõukogude ajal võimalus olemas, aga me ei tahtnud. Ka praegu me ei taha, mitte ei saa,” selgitas Raukas esmaspäeval Vikerraadio saates “Reporteritund”.

Tema arvates on tegu poliitilise probleemiga: “Keskerakond pani Reformierakonnale ära, nüüd Reformierakond Keskerakonnale… Eesti riik võiks olla targem.”

Pentuse vastuseis tugineb “aastaid tagasi tehtud otsusele, et fosforiit ei ole Eestis kaevandatav”. Raukas täpsustab: see oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsus 1987. aastast mitte alustada fosforiidi kaevandamist käesoleval sajandil tehnoloogilistel, majanduslikel, sotsiaalsetel, hüdrogeoloogilistel ja keskkonnakaitselistel põhjustel. Kuid nüüd on “käesolev sajand” juba ammu läbi.

Akadeemiku sõnul on vaja täita kolm tingimust: fosforiidi kaevandamine peab olema majanduslikult tasuv, peab saama kaevandada keskkonnahoidlikult ning sellest peab olema eesti rahvale ja kohalikule rahvale kasu. Hetkel ei ole. Kuid põhimõtteliselt tuleks tööstust arendada.

Niisiis pole kaevandamine praegu eri põhjustel vastuvõetav ei poliitikutele ega Raukasele, sõltumata sellest, kas VKG jutt kaevandamise uutest ja ohutumatest tehnoloogiatest on tõde või mitte. Ja keskkonnaohud pole praegugi päris selged. Nii Raukas kui ka Reinsalu kinnitavad, et varem olid need liialdatud. Ärkamisaegne fosforiidisõda polnud vaid võitlus keskkonna pärast: see oli samavõrra ka vastuseis Moskva keskvõimule ja migrantide tulvale.

Seega on kõik vastu ja teema justkui maha maetud. Kauaks? VKG juhatuse liige Priit Rohumaa: “Puurimine pole iseenesest halb mõte, aga kui sellele on praegu suur vastuseis, pole meil vaja kiirustada. Seda saab teha ka tulevikus…” Lisaks saab tema sõnul ka puurimata uurida (näiteks nõukogudeaegseid materjale analüüsides), kuid siis ei saa nii täpseid vastuseid.

VKG-le tuleb vähemalt avatud suhtlemise eest au anda. Vassinud nad pole. Majandushuvisid tunnistavad. Aga pole mõtet neid kiita patriotistliku altruismi ja dialoogi vabatahtliku arendamise eest. Sest nagu Rohumaa tunnistab: kui nad oleksid uurimistaotlusega kohe ministri jutule läinud, oleks too nad niikuinii saatnud kõigepealt kohaliku rahva meelsust ja mälu testima. Seda nad nüüd tegid.

Eesti Rohelise Liikumise (mis fosforiidivastasusest ju sündiski) juhatuse liige Ilmar Part ütleb, et põhjusi teema õhushoidmiseks on kaks: esiteks pole VKG plaani päriselt maha matnud ja teiseks on nii VKG kui ka poliitikud rõhutanud, et “midagi ei tehta kohalike elanike käest küsimata”.

Diskussioon on keskendatud vallamajadesse — kas nende valdade elanikud on nõus? Või on liiga vähe räägitud sellest, et tegu pole mõne valla probleemiga, vaid see puudutab Eestit tervikuna.