Nädala album: Seitse laulu lumest ja lumes
Kate Bush “50 Words For Snow”
(Fish People)
Esimene lugu siin plaadil jutustab vaikselt-vaikselt pildi lumehelbe langemisest maapinna poole. Lumehelbe rollis laulab Kate Bushi 13aastane poeg Albert McIntosh — peamiselt äärmiselt musikaalselt etlemas, mitte niivõrd laulu keskel kooris laulva poisi treenitust ja fantastilisi geene häälepaeltes maksma pannes. Inimene maapinnal, kes lumehelvest ootab, on Kate Bush. Lumehelves alustab teekonda kõrgel taevas üleval, jäises pilves sündides ja liigub tasahaaval alla (“I can hear people / I think you are near me now”) ja “ema” kordab ja kordab talle: “The world is so loud. Keep falling. I’ll find you”. See reljeefne, kuid lihtne lugu seisab hüpnootilise klaverikäigu peal — kaasamängivat trummi, kitarri, bassi, tõmbeid süntesaatoril on kuulda vaid vaevu. Ja see lumehelbe igatsuslik teekond, ootamine ja hüpnootiline klaverikäik, lugu “Snowflake” kestab — tõmbaks neile numbritele joone alla — 9 minutit ja 47 sekundit.
Tahes-tahtmata tekib tahtmine proovida seda laulu üksipäini keset öist lagendikku seistes. Klapid peas ja suunata enda ootamine vaid ühele neist helvestest paksus lumesajus. Ilmselt tabaks siis sentimentaalsuse, muinasjutulisuse ja ilusa kaduvuse üledoos. “Snowflake” on Bushi, tema pere (Alberti isa Dan mängib kitarri) ja bändi esituses nii tõetruu, et teeb kuklas kõhedaks. Suuna pilk selle laulu südamikku, ja katsu öelda, et sa ei seisa üksipäini keset pimedat-pimedat lagendikku. Tõega.
Ja plaat jätkub samas vaimus. Järgmine laul, “Lake Tahoe”, kus Bushi laulukaaslasteks on kontratenorid Stefan Roberts ja Michael Wood, hõljub 11 minutit ja jutustab samas toonis ja muusikalises meeleolus (lisandunud on veidi orkestrit) naiskummitusest, kes otsib oma koera. Kolmas laul, “Misty”, kirjeldab naisterahva ja lumemehe armuakti, viimane peab vastu vähem kui lugu (13 minutit ja 32 sekundit), sest sulab voodisse ära. Ja ikka ja ikka ja ikka… mängib taustal üksik jääkülm klaver.
Vahest on nüüdseks pilt selge, millise lumesaju on esile kutsunud 53aastane daam, kes on kõigi sorakil juustega ja lagunevates nõia öösärkides laval kuresamme ja imelikke hääli teha armastavate noorte naiste eeskuju. Elegantne, suur, dünaamiline, vaikust kehtestav teos, mis ei ole igav ka siis, kui ta objektiivselt igav on. Mis ei tähenda, et “50 Words For Snow” ei kulgeks viperusteta. Seljakuti asuvad “Wild Man” — lumeinimese otsimine Himaalajas, koos aafrikapäraselt kostva waleslasest laulja Andy Fairweather Low’ga — ja “Snowed In At Wheeler Street”, õnnetust armastajapaarist, kes end köiega igaveseks kokku siduda proovib, ja toob laulma Elton Johni — on koloriidilt siia talvisele postkaardile tsipa troopilised ja veidi disneylikud. Koos Stephen Fry’ga esitatud nimilugu on konteksti arvestades kui tantsuke rannas, kuid istub kimpu nagu valatult.
Bush on alati kinemaatiline ja jutustav olnud, kuid ootamatult ilmunud kümnes album “50 Words For Snow” võib olla tema vastutulek fännidele, kes oodanud tema lavale tulemist alates tema viimasest kontserdist aastast 1979 saati. Selle plaadiga ei näe sa ainult lugusid, vaid ka lugusid jutustavat bändi ja kõike juhtivat Bushi. 8/10
