“Ühiskonnas puudub õiglus”
Helistan David Hare’ile Londonisse täpselt sel hetkel, kui Linnateatri Taevalaval algab tema näidendi “Amy seisukoht” eelviimane läbimäng enne esietendust. Hare peab järgmisel hommikul sõitma Itaaliasse, oma uue spioonifilmi “Kaheksas lehekülg” (“Page Eight”) esilinastusele Rooma filmifestivalil.
Meie jutuajamise põhjus, “Amy seisukoht”, on kirjutatud 14 aastat tagasi. Mis teil praegu käsil on?
Mu viimane töö on telefilm “Kaheksas lehekülg”, mis esilinastus BBCs ja on osutunud väga edukaks. See räägib MI5st, Suurbritannia julgeolekuteenistustest, ning sellest, kuidas asjad nende jaoks viimase kümne aasta jooksul muutunud on. Kavatsen kirjutada julgeolekuteenistustest veel kaks filmistsenaariumi.
Kuidas see teema teie huviorbiiti jõudis?
Noh, brittidel on alates sissetungist Iraaki tekkinud vägagi reaalseid probleeme. Esiteks pole julgeolekuteenistustel enam lubatud luureandmeid objektiivselt analüüsida, peaminister nõudis neilt ettekäänet sõja alustamiseks. Võib öelda, et salateenistused on muudetud politiseerituks. Samuti tehakse nüüd koos liitlastega selliseid asju, mis Suurbritannias on ebaseaduslikud. Näiteks piinamine, mis on mõnedele liitlastele vastuvõetav — aga Inglismaal keelati see ära juba 1640. aastal. See on tekitanud salateenistustele probleeme; neil kästakse teha igasuguseid asju, valetada ja mitte toppida oma nina asjadesse liiga sügavale. Nende elu on see muutnud väga-väga keeruliseks ja moraalses mõttes huvitavaks, ma arvan.
“Amy seisukohas” käsitlete teatri suhteid tele- ning filmimaailmaga. Tekstis asute üsna selgelt teatri poolele.
80ndatel ümbritses Margaret Thatcherit grupp intellektuaale, kel oli väga läbimõeldud ühiskondlik projekt — muuta riigi majanduslikku struktuuri, dereguleerida seda ning avada Suurbritannia maailma turgudele. Osa projektist oli rünnata kultuuri. Teisisõnu — revolutsioon pidi tulema nii majanduses kui kultuuris. Löögi all oli ka teater — seda lausa põlati, peeti omal moel revolutsioonivastase vastupanuliikumise keskuseks.
Teater on ju loomult väga kollektiivne kunstivorm, osalejad peavad olema võrdsed. Seetõttu kipuvad teatriringkonnad olema oma mõtlemises pigem vasakpoolsed. Thatcheril oli terve hulk ideolooge, kes pidevalt teatrit ründasid — see olevat elitistlik, ajast ja arust, “miks ma peaksin vaatama näitlejaid teatris, kui võin neid vaadata kodus telekast” jne. Nii et jah, võib öelda, et “Amy seisukoht” on tõesti vastus sellisele suhtumisele — soov väärtustada seda, mida tehti nendes väikestes veidrates Victoria-aegsetes teatrites.
Olen lugenud intrigeerivat mõtet, et “Amy seisukoht” oli ka vastus Quentin Tarantino “Pulp Fictionile”. Näidendis on stseen, kus kirjeldatakse üsna detailselt tulistamist peategelase uues filmis — ja see meenutab Tarantino filmi. On sel väitel tõepõhi all?
Te olete ilmselgelt palju paremini informeeritud kui mina. (Hakkab naerma) Kuulen sellisest vaatenurgast esimest korda. Ma ei saa öelda, et “Pulp fiction” oleks mul kirjutades kuidagi meeles olnud, pigem vastupidi.
Tulistamis-stseeni kirjeldus minu näidendis on inspireeritud pigem lihtsalt Hollywoodi šokifilmidest, kus tapetakse ilma põhjuseta 200 inimest.
Minu “Kaheksas lehekülg” on näiteks selline spioonifilm, kus ei tapeta ühtki inimest ega tehta ühtki lasku. Pinge luuakse — või ma vähemalt loodan nii — algusest peale ilma igasuguse väljavaateta, et keegi võiks surma saada. Minu meelest on laipade arv tänapäeva filmides täiesti naeruväärne. Mulle ei meenu ühtki juhtumit lähimineviku Läänemaailmast, kus oleks näiteks 200 inimest surma saanud. Mis maailmas need inimesed elavad?
Näidendi juurde tagasi — “Amy seisukoha” naispeategelaste karakterid, Amy ja Esme, on väga elavad ja sügavad. Oli teil prototüüpe, eeskujusid, mingeid algimpulsse?
Tudengipõlves sattusin esimest korda n-ö boheemlaste sekka, kui üks sõber võttis mu maakoju, oma ema juurde kaasa. Ta ema oli venelanna. Kõik need näitlejad, balletitantsijad, intellektuaalid, kommunistid, kes kõik seal 1960ndatel kohtusid, ajasid mul pea üsna segi. Nii et võib öelda küll, et “Amy seisukohas”, täpsemalt öeldes selles maakohas seal (Pangbourne), on pisut seda halba mälestust.
Olete olnud filmi- ja teatrimaailmas väga pikka aega. Millisena näete selle tulevikku?
Suur teater lähtub minu nägemuses alati kirjanikust, mingitel aegadel kerkivad erakordsed isiksused esile. Tänapäeval on igasuguseid noorte näitekirjanike kursusi, näidendi arendamise õpitube jne. Siiski ei tundu mulle, et selle kõige tulemusena sünniks paremaid näidendeid kui ajal, mil mina alustasin.
Nii et asi ei ole heas töötahtes, vaid geeniuse olemasolus?
Ma kardan, et jah. Võin olla praegu seda tunnistades mõjutatud paarist üsna masendavast näidendist, mida hiljuti teatris nägin. Autorid olid väga noored ja need näidendid võiks panna arvutisse tagasi märksõnaga “Loovkirjutamise kursus”. Neis puudub ehtsus.
“Amy seisukoha” puhul, meeldib see näidend või mitte, on üsna selge — autor lihtsalt pidi selle kirjutama, ta ei saanud teisiti. See tuli südamest. Seda ei kirjutatud endale nime või teatri tegemiseks — ilma kirjutamata oleks autor lihtsalt südamerabanduse saanud.
Augustis olid Londonis rahutused. Mis oli teie arvates põhjuseks?
Meil on alati konservatiivide valitsuse ajal rahutused, viimati 80ndatel. See on lihtne ajalooline fakt, et meil on rahutused, kui sotsiaalne turvavõrk ära võetakse. Ei saa ju panganduskriisi puhul eeldada, et maksavad selle eest kõik peale pankurite endi ja et inimestel jätkub seejuures veel sotsiaalset õiglustunnet. Ja ma olen kindel, et rahutusi tuleb veelgi. Majandus seisab paigal, konservatiivid on edukalt peatanud majanduskasvu ja suurendanud töötust ega näita märkigi, et nad võiksid oma vigadest õppida.
Üks briti kolumnist pidas rahutuste põhjuseks seda, et isad pole kaua aega oma perede lähedal olnud. Et tänavatel mässavate poegade isad on need, kes endale otsa peavad vaatama.
Noh, mu enda lapsepõlv oli üsna isatu. Isa oli meremees ja väga harva kodus. Kirjutasin hiljuti oma lapsepõlve kohta ühevaatuselise näidendi “South down”, mis äsja lavastati. Ma arvan, et elu ilma isata on kohutavalt … See on kohutav auk elus, mida ei mõista enne, kui oled vanemaks saanud. Ma arvan, et isa ja lapse suhe on väga tugevalt alahinnatud.
Mis puudutab aga rahutusi, siis neid põhjustab majanduslik vaesus ja fakt, et ühiskonnas puudub mis tahes sotsiaalne õiglus. On ülemklass, kes rabab endale tohutu hulga raha ja jätab kõik teised tühjade kätega. Meil ei ole valitsust, kel oleks mingitki vaimset selgroogu, et selle suhtes midagi ette võtta.
Ruudu Raudsepp õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuris kultuurikorralduse erialal.Vastuolusid täis“Amy seisukoht”
Lavastaja Mladen Kiselov. Mängivad Anu Lamp, Hele Kõrve, Mikk Jürjens, Helene Vannari, Kalju Orro ja Kristjan Üksküla.
Tallinna Linnateatris
Imelikul kombel on teatriimele armastust avaldava ning tele- ja filmimaailma alavääristava lavastuse kõige suurem üllatus just see, et vaatajana tunnen, nagu oleksin sattunud veidra kosmilise eksituse tõttu hoopis vaatama telekast hirmpikka ja oma ettearvatavuses tüütuvõitu osa Tuuli Roosma “Saladustest” või Maire Aunaste talkshow’ vaheklippide megamaratoni — head eesti näitlejad annavad perfektselt ladnat teksti, sellest sisimas siiski täielikult süttimata.
Teisest küljest — põlvkondlikud vastuolud, paljude emade komme oma nina oma täiskasvanud laste asjadesse toppida, keskmisest suurema egoga matroonide soov kõike kontrollida ja väiklane vihapidamine inimeste peale, kes neilt nende kullakese sajaprotsendilise tähelepanu ära võtavad — ma ei saa öelda, et ma selle teemaga kontakti ei saaks. Kõik me tunneme ju kedagi, kes tunneb kedagi, kellega on nii juhtunud. Kuid üldmulje on kuidagi ebasiiras ja ennastimetlev.
Linnateatri trupis sügisest tööd alustanud Mikk Jürjens aga jääb meelde — tema tegelaskuju sisemine ärevus, enesekindlusetusest tõukuv raev ja maskina ette kleebitud revolutsioonilisus avaldub kehakeeles, pingestatud kohalolus, sõnade rõhutatuses. Intensiivsus on erakordne. Jürjens paneb ennast kuulama.
M. T.
