Vana kala paneb aga kohe saabudes tähele, et maanteedel ja tähtsamatel ristmikel asuvates kontrollpostides olevatel egiptuse politseinikel on munad maha võetud. Nad on küll olemas ja vahel isegi peatavad mõne auto ja esitavad paar küsimust, aga ülbest ja üleolevast toonist on saanud viisakas ja malbe jutt ning silmad, mis enne nii halastamatult just eelkõige beduiinidest autojuhte puurisid, vaatavad nüüd pigem maha.

Kui Kairos jaanuaris mölluks läks, jäi Lõuna-Siinai rahulikuks. Siin pole nii palju rahvast, et madistada. Inimeste tihedus on veel selline, et üksteise nägemisest tuntakse rõõmu. Ja teiseks sõltub peaaegu iga inimese sissetulek otseselt või kaudselt turismist. Hakkad paugutama, lõhkuma ja karjuma, jooksevad turistid minema. Koos nendega su töö ja leib laualt.

Siinai politseinikel siiski sõelusid püksid püüli, sest oma kanalite kaudu nad kuulsid, kuis siin-seal Mandri-Egiptuses nende ametivendi maha löödi. Et kontrollpostid päris tühjaks ei jookseks, mehitasid beduiinid nad oma relvastatud hõimuvendadega. Lihtsalt selleks, et takistada marodööre ja pätte, kes tahtsid segast olukorda oma huvides ära kasutada. Nii juhtuski, et jaanuarirevolutsiooni segastel päevadel ajas mõnigi asjasse pühendamatu turist silmad suureks, kui nägi kontrollpostis kõrvuti nii relvastatud egiptlasi kui ka beduiine sõbralikult autosid kontrollimas. Beduiinid, nendesamade politseinike hiljutised nöökimis- ja ahistamisobjektid, ei kandnud kauna. Mis oli, see oli, nüüd oli vaja oma territooriumile sisenevatel teedel silm peal hoida. Egiptlastel oli suurem töökogemus, beduiinidel seevastu parem läbinägemisvõime. Politseinikku on lihtne muinasjutuga ära petta, beduiini märksa raskem, kui mitte võimatu. Ja kui segadused olid Kairos mõnda aega kestnud, ei kartnud ükski beduiin enam ühtki politseinikku. Aga beduiin beduiini kardab, ei lähe teise omasuguse nina alla püssiga vehkima. Bedukatel on siiani veritasu. Kui tapad beduiini, võid olla kindel, et ta arvukas suguvõsa ei tõmba enne hinge, kui on su kadunukesele järele lähetanud.

Nii juhtuski, et segastel aegadel Wady Watiri mööda Nuweibasse laskuda üritanud ja pahandusi korda saata plaaninud tarabini hõimu relvastatud noored mehed pöörasid tagasi oma kodukülla Sheikh Attyasse ainult tänu sellele, et kontrollpostis enne Nuweibat peatasid nende auto kohalikud muzeina hõimu beduiinid. Kuna tarbanidel polnud nimetada mõistlikku põhjust, miks nad neljakesi ja relvastatult Nuweibasse tahavad minna, ei jäänud tarbanidel üle muud kui ümber pöörata.

Turismist elatuv muzeina beduiin Salman Gharib räägib, et nende eesmärk segastel aegadel oli see, et Nuweibas ei kõlaks ühtki püssipauku. Kui käib pauk, kaovad viimasedki turistid ja uusi enam ei tule, ütleb ta.

Enamik toiduaineid tuuakse Nuweibasse Niiluse orust ja deltast.

Revolutsiooni ajal juhtus aga, et Kesk-Siinai hõimud, eriti just tiahha beduiinid, hakkasid kõrbe läbivate autode koormaid röövima. Siis olid jälle beduiinid ise need, kes süsteemi taastasid. Igale kaubaauto juhile pandi beduiin kõvalistmele ja oligi rahu majas.

Puutud autot — puutud mind, oli juhi kõrval istuva beduiini sõnum röövlitele. See sõnum oli eriti mõjus seetõttu, et juhi kaasreisijad vahetati igal territooriumil nii, et kõrval istuv beduiin oli kohalik. Sellisel juhul on röövimine välistatud, sest röövlid ja turvamees tunneks üksteist või on koguni sugulased.

Beduiinide kirjutamata seadustel ja veritasul on suur jõud. Olukorras, kus politsei autoriteet on langenud ja keegi neid enam eriti ei karda, on mittebeduiinidest omanikele kuuluvad hotellid ja majutusasutused palganud endale beduiinidest turvamehed. Kui sinu hotelli turvab kas või igerik ja väeti vanamees, turvab seda tegelikult terve tema suguvõsa. Vanameest ei puutu mitte keegi, sest tal võib oma 4 naisega olla kokku 25 täismehest poega. Venna- ja õepoegi pole mõtet kokku lugeda üritadagi.

Võib üsna julgelt öelda, et revolutsioonijärgse võimuvaakumi täidavad Nuweibas ja mujal Lõuna-Siinais suuresti beduiinide iidsed kirjutamata seadused. Ja need on paraku tõhusamad Kairo kirjutatuist.