Ajaloo kordumine kolmel moel
München. Kuidas Sylvia Plath selle linna kohta ütleski? “Surnukamber Pariisi ja Rooma vahel.” Rikkus ja üksindus pidid käima siin käsikäes, nii meile öeldakse, nii me ka näeme. Kõnnime iga päev mööda Maximilianstrasset, endist kuninglikku avenüüd ja praegust lõputut butiigidžunglit, mida raamistavad peaaegu et kafkalikult ühesugused hooned ning vanamehed Burberry käekotikestega ja moekalt kokkupakitud mopsid, kelle lõugade vahelt tilgub ila selle linna uhkeimale parketile.
Pistame oma pead vee alla ja vaatame, kuidas inimesed tummalt ning aegluubis vaateakende ees kõnnivad, poeuste ees seisvate turvameeste ees peatuvad ning nende nina all uhkelt oma olemasoluga lehvitavad. Nad on aastaid investeerinud, et pääseda anonüümsuse lõksust, ja nüüd on nad kohal, et koguda intresse. “München on rikas, väga rikas,” ütleb Lasse, üks “meie” näitlejaid. “Kuid erinevalt teistest rikastest linnadest München ka näitab seda.” Tema selja tagant libiseb mööda järjekordne Lamborghini, mille juures mõned minutid tagasi inimesed end pildistada lasid — lasime ka meie, kes me peatume ka vaateakende ees ning valime välja kõige kallima müügiloleva kella (võitjaks osutub üks 50 000 eurone).
Ka meie, kes me umbes sel ajal, kui on check-out’i aeg, longime nagu muuseas Müncheni kõige ülbema hotelli ees ning silmitseme inimesi, keda see ülbus endast välja sülitab. Keskealised pojad mafioosodest isadega, perekonnapead väikeste lastega, tursunud juuste ja silmadega ärireisijad — inimesed meie seast. Nõjatume seljaga vastu hotelli ning vaatame teisele poole tänavat, kus lehvivad mustad lipud, et inimesed leiaksid selles helebeežide majade lõksus üles ka ühe teatri — Münchner Kammerspiele.
Mõni aasta tagasi lavastas Alvis Hermanis siin Jack Londoni “Ürgse kutse”. Veidi kaldus laval olid kuus inimest oma koertega. Nad kallistasid ja musitasid neid, ja koerad vastasid samaga, viitsimata diivani peal meenutadagi oma animaalseid tunge. Ürgne kutse my ass, mõtlesid nad, ja inimesed vastasid samaga. “Münchenis on statistika kohaselt kõige rohkem üksikuid inimesi ja seega ka — kompensatsiooniks — kõige rohkem koduloomi,” selgitas meile lavastuse konteksti üks kohalik. Sest seda see teater püüabki — asetada end Müncheni konteksti, leida lavastustele ainest linnast enesest, peegeldada oma repertuaaris neid inimesi, kes saalis istuvad.
Kuid kuidas seda teha, kui garderoobis ripuvad etenduse ajal karusnahad ning vaid haruharva ka mõni nahktagi (nagu ütleb Lasse)? Kuidas seda teha, kui linnas kõnnivad ringi täiskasvanud inimesed, kes tõsimeeli kannavad Lederhoseneid ja Dirndleid, kummalisi lehmapiima järele lõhnavaid voltide ja volangidega pastoraalseid unistusi, mille põllesõlme asukoht signaliseerib kõigile huvitundjatele, kas kandja on saadaval või juba turult läinud. Linnas, mis on kuulus Oktoberfesti, jalgpallimeeskonna ja 1972 olümpiamängude ajal toimunud massimõrva poolest, ning ühe süütu õllekeldri poolest, kus tänapäeval liituvad ühtseks pereks vana ja noor ning kus kunagi, juba peaaegu et unustatud ajal, tegi Hitler oma esimese väljaastumise.
Teatri vastus sellele linnale on lihtne. Tuleb luua tugev trupp. Tuleb olla kunstilistes valikutes kompromissitu. Tuleb mõelda välja idee. Mis on Kammerspiele järgmiste aastate idee? “Euroopa päästmine,” ütleb Johan Simons, nende intendant, ühes intervjuus lakooniliselt. Ja selleks on tal vaja ka meid — eestlasi.
Rikkus on rõve. Üksindus kohutav. Ajalugu koomiline.
Esimese dessandi teevad NO99 näitlejad Münchenisse juulis. Maa-alustes katakombides, mida nimetatakse ka proovisaaliks, palub lavastaja neil improviseerida. Kümne päeva pärast taas päikese kätte tõustes ütleb ta, et võib-olla on tegemist parimate näitlejatega, kellega ta kunagi on koostööd teinud — ja ta on teinud koostööd paljudega. Peame seda tüüpiliseks euroopalikuks viisakuseks, püüame sellest õppida ja öelda vastukomplimente, kuid need kukuvad välja puised. Sügisel läheb olukord veelgi piinlikumaks. Ajalehed on täis kiitust meie näitlejate aadressil, kes “kannavad lavale eriti kõrge laetusega dünaamikat”. Nad ületavad “saksa-briti raamides näitlemist”. Nad on “imetabaselt värsked, vitaalsed ja kehalised”, nende kanda on “puhas balti energia” ning nad on “jalustrabavalt head” ning “at the top of its game”.
Mõni kuu hiljem küsib üks kriitik otse: “Kas Eestis on kõik näitlejad nii head või on NO99 trupp erakordne?” Ja ma ei oska vastata muud, kui et jah — NO99 trupp on erakordne, seda ütlevad ju paljud, ütlevad üle kogu Euroopa. Ning jah — Eestis on väga palju väga häid näitlejaid. Me ei ole siin üksinda, ainult tänu iseendale. Kui Jaanus Rohumaa saadab meile Müncheni esietenduse eel sõnumi, et see on ajalooline sündmus kogu eesti kultuuri jaoks, siis on tal õigus — jah, see sündmus kuulub palju enamatele inimestele kui pelgalt meile.
Mõni kuu hiljem teeb üks näitlejatest ettepaneku minna Panso hauale.
Ajalugu kordub. Sada ja isegi rohkem aastat tagasi München peaaegu et kubises kolmest eesti kunstnikust. Siin oli moodsa kunsti tulipunkt, siin tehti ja siia toodi vaatamiseks kõige kaasaegsemat kunsti, mis Euroopas tol hetkel võimalik, ning pika tiku tõmbasid need eesti kunstnikud, kes tol hetkel otsustasid just siia tulla. Linn elas, pulseeris, sa võisid nurga peal kokku põrgata Kandinskyga või näha muuseumis Munchi tutikaid originaale.
Kristjan Raud saadab ühel talvehommikul oma kaksikvennale paki uusimate õlivärvidega ning kirjutab: “Tunnen end väga kodusena oma praeguses kongis. Nii rahulik on siin, nii puhtad, nii akuraatsed, nii sõbralikud on inimesed,” ütleb ta. Ja räägib siis loo oma korteri perenaisest, kelle mees oli surnud liigjoomisesse — ta leiti keldrist veinivaadi eest (ja naine nuttis rõõmust). Midagi tuttavlikku on selles õgardlikus stseenis, ja juba kirjutab ka Raud, et sööb nüüd rohkemgi kui varem, sest “on ju tõsi, et pool jõudu annab ka ainult pool tööd”.
Kõik on balansis. Energia suunatakse õigesse kohta. Kuid mis peamine: see kõik on normaalne. Loomulik. Orgaaniline. Oleme andnud tõesti väga palju gastrolle, kuid võib-olla alles Münchenis tabab mind ühel hetkel, kui näen, kuidas meie ja “nende” näitlejad pika laua taga etendusest, proovidest, linnast, maailmast, suhetest ja tulevikust räägivad, et ajalugu on jõudnud keeruga samasse punkti tagasi, kus kunagi olid Vabbe ja Raud. Kas ei ole pealegi me viimased — meie, eesti teatri esindajad? Kas pole Raidpere ja Järvi, Õunpuu ja Luik jõudnud sinna juba palju varem? Ja on see ju eesti kultuuri jaoks olemuslikult peaaegu et vältimatu, kas ei peitu eesti kultuuris eneses see nõudmine: töötada välismaal, elada välismaal, suhelda kaasajaga ja maailmaga metropolides olles, ja kas ei ole selle ülesande täitmisest raporteerimine mitte arusaamatu kekutamine?
Jah, on küll.
Kuid vahel pole vastu rinda tagumine mõeldud muuks kui enda kuuldavaks tegemiseks keset eelarvete ja poliitiliste valikute ürgmetsa.
“Three Kingdomsist” saab peaaegu et ootamatult hitt. Saalid on välja müüdud. Kriitikud vaimustuses. Tulevad juba esimesed olulised festivalikutsed. “Aitäh,” ütleb Simons meie näitlejatele. “Tänu teile julgeb Münchner Kammerspiele ka tulevikus sääraseid lavastusi luua.”
Kammerspiele on põhimõtteliselt tehas. Vabrik. Seal töötab peaaegu 400 inimest, iga päev sõidavad ette suured rekkad, mis viivad eilse dekoratsiooni linnaäärsesse lattu, maja on nii suur, et jaotub kahe kvartali peale ning neid ühendab klaaskoridor kõrgel üleval. Kui rivistatakse üles õhtust etendust teenindav mansa, ulatub see peaaegu ümber lava. Ja härdusega meenutame nii meie, kui meenutavad ka Kammerspiele näitlejad meie väikest hubast teatrimaja kaitseministeeriumi katuse all, kus etenduse tegi ära üks Ülle.
Aga kuigi Kammerspiele võib olla tehas, on ta ideega tehas. Siin ei võeta ette ühtegi materjali teisejärgulistel põhjustel — et see on auhinnatud, tegelaste arv klapib või et see pakub suurepärast hõivatust vananevale meestähele. Siin valitakse materjale selle järgi, kuidas see kõnetab tänast Münchenit, tänast Euroopat, tänast inimest. Kui sellist materjali veel pole, kirjutatakse näiteks Jelinekile ja tellitakse. Afišilt vaatavad vastu Roth, Fellini, Kafka, Visconti, Shakespeare… Lavastajaid otsides vaadatakse ringi üle kogu mandri, sest inimlikkuse säilitamise nimel tuleb tänasel päeval pingutada rohkem kui kunagi varem. Ja muidugi trupp. Need tõeliselt erakordsed näitlejad. Näiteks Benny, kelle kõrval on isegi Chalice õhuke kui saunauks, kuid kes on laval kiirem, intensiivsem, paindlikum ja täpsem kui kes tahes. Või Wiebke. Või ükskõik kes teine selles trupis. Inspiratsioon? Jah, võib-olla just seda me Münchenist saimegi. Mitte linnast. Inimestest. Nagu alati.
Tagasi olles astun üks päev sisse kaasaegse kunsti keskusse. Hakkan juba lahkuma, kui miskipärast pöördun ja küsin: “Kuidas eesti kunstnikel läheb?” Minust ei saada aru. “Tuntakse nende vastu huvi?” küsin uuesti. “Kus?” küsitakse vastu. Ja ma ei oska öelda muud kui: “Noh… mujal.”
Hiljem, õhtul, kui kõrvus kõlavad veel viimased read vastusest (“… Norman elab vist juba suurema osa ajast üldse kusagil mujal, viimati vist Hiinas…”), saadan kirja Marko Mäetammele. “Miks sa välismaal töötad?” küsin. Hommikul tuleb vastus.
“Eesti kunstiareen on väike ja mugav, siin on lihtne saavutada n-ö esmane tuntus ja teatud positsioon kohalikus hierarhias. Kunstiga tegelemine on aga piisavalt irratsionaalne ja nõuab mingisuguse seletamatu draivi olemasolu eneses. Pärast nii kümmet aastat esinemist ühes ja samas keskkonnas tundsin, et hakkan vajama värskeid impulsse. Suuremal mänguväljakul tegutsedes saad ka paremini aru, missugune mängija sa oled ja kui palju sus ressurssi on. See tundmine on arenemiseks väga oluline. Kui tahad areneda, tuleb katsuda pääseda välja.”
Ajalugu kordub veel ühel moel. “Ma läksin kodunt ära, et kodu tarvis ennast täiendada. Ma tunnen, et minu tööpõld võiks olla kodumaal,” kirjutab Nikolai Triik sada aastat tagasi. Sest kogu glämmi ja uute impulsside kõrval on mujal olemine väsitav. Kurnav. Kirjutab ka Triik, et kuigi aastaid on ta juba mööda ilma ringi lasknud, tahaks ta endale mustematel aegadel panna silmuse kaela — eemalolemine sööb ühel hetkel hinge seest. Ka meie näitlejad hakkavad tasapisi väsima, juba räägitakse kodumaistest maitsetest ja needki, kes tahaksid olla kauem, sätivad mujaloleku piiri kõige rohkem paari kuu taha. Sest kuigi eesti kultuuris peitub nõue viibida mujal, et kasvatada suuremaks seda kultuuri ennast, peitub seal ka kutse. Inimesed tahavad koju: mis siis, et siin võetakse neilt taas anonüümsus, et nad peavad ellujäämiseks proovi ja etenduse vahel jooksma reklaame lugema või töötama suviti baarimeestena. Nad igatsevad koju tagasi. Mis siis, et minek mujale, Eestist ära, ei ole ühel hetkel enam kultuuris peituv nõue, kohustav ja lootev nõue, vaid tänaste suhtumiste tingitud sundvalik.
Millist und nägigi Ado Vabbe Münchenis? “Oli varajane kellaaaeg, hommikuhämarus. Ma lebasin poolunes voodis. Ja siis äkki tundsin, et vend oligi kohale tulnud ning suur kohver mu toa ukse kõrvale maha pandud. Tõusin istukile ja ulatasin talle tervituseks käe. Järsku olid nii Paul kui ka tema sumadan ära kadunud, otsekui oleks kinofilm katkenud. Ma ikka otsisin teda toanurkadest ja kapi tagant, et mis pagana vigur see ometi on. Ei midagi. Ei leidnud teda…”
Ühel õhtul näen Juhan Ulfsakit. Tema läheb Münchenisse aprilli lõpus, et teha kaasa Kristian Smedsi lavastuses. Rahvusvaheline trupp. Mängitakse Münchenis. Tuttav muusika. Räägime välismaal käimisest. Ja ühel hetkel ütleb ta: “Tead ju seda tunnet: “Ma lähen ära, vaadake ise, kuidas ilma meieta hakkama saate!”” Ta naerab irooniliselt, sööb veidi, ja lisab siis: “Aga, kurat, saadaksegi hakkama. Väga hästi saadakse.”
