Ceremonial Perfection esindab death metal’i meloodilisemat poolt ehk siis raske muusika üht kõige rohkem vihkamist ja vaimustust esilekutsuvat liiki. “Melodeath” miksib skisofreeniliselt mitmekihilisi trumme, möirgavat laulumaneeri ja keerulisi kitarriharmooniaid. Mõne välisesinemise ja ühe helisalvestisega Sonic ja tema kaaslased piirduda ei kavatse: lähiaastate eesmärk on ülemaailmne kuulsus, rohkelt tätoveeringutega ehitud groupie’sid ja täielik pühendumine muusikale. Aega plaanide teostamiseks neil on: bändi keskmine vanus on 20 aastat, esimene edu jõudis kohale seega päris vara. Groupie’de probleem paistab Sonicu sõnul samuti olevat joonde aetud: “Meil on väga järjekindlaid fänne. Tihtipeale püütakse meil pärast esinemist mälestuseks riideid seljast rebida või siis tuuakse kontsertidele lilli. On ka konstruktiivsema lähenemisega tüdrukuid, kes tegelevad bändi atribuutikaga käsitöö tootmisega. Igal juhul on see väga meeldiv.” Suurimad fännid on siiski Sonicu enda vanemad. “Alguses neile see muusika muidugi ei meeldinud, nüüd aga on väga toetavad ja hoiavad kätt pulsil.”

Alexey Mattal väidab, et tõelist armastust ei pruugi esimese korraga ära tunda. “Kui vend lasi mulle esimest korda metal’it, mõtlesin, et mis jama see on. Siiski nakkusin paari kuu pärast.” Praegusel hetkel on Sonicu lemmikud ja eeskujud ansamblid Lamb of God, In Flames, Bonobo, Machinae Supremacy ja just Rootsist pärit kuulsaima melodeath žanri esindajaga In Flames meie Ceremonial Perfectionit enamasti võrreldaksegi.

Järjest kaugemale ja kõrgemale sunnib Sonicut ning bändi tervikuna ronima perfektsionism ja usk endassse. “Kui rääkida meie ideoloogiast, siis ainus, mis oleks mainimist väärt, on asjaolu, et võtame seda, millega tegeleme, tõsiselt. Ilma pühendumiseta ei jõua kuhugi, unistused ei täitu.”Alexey “Sonic” Mattal (22)

Amet: muusik.

Senine suurim saavutus: bändi Ceremonial Perfection debüüt­album “Alone in the End”.

2012 eesmärk: korralik tuur ja teine album.