17.01.2012, 10:21
Sherlock Holmesi muutumine
Briti filmiajakirjanik Laurence Boyce ajab maailmakuulsa detektiivi parimate tõlgenduste ja tõlgendajate jälgi.
Jah, pole kahtlust - Sherlock Holmesi võib õigustatult pidada viimase paari sajandi kõige vastupidavamaks kultuurikangelaseks. Tema esimene tulemine aastal 1887, sir Arthur Conan Doyle’i sulest, võttis nelja romaani ja 56 lühijutu kuju ning haaras endale nende lugejate tänuliku tähelepanu, kes oskasid hinnata detektiivi jalustrabavate järeldustehnikate tõhusust. Lood, mida Doyle ise irooniliselt liigitas oma kirjanduslike saavutuste põhjakihiks, olid aga alles algus. Järgmise sajandi jooksul kohandati kirjanduslikku karakterit nii lavale, teleriekraanidele kui ka kinolinale, ja teda ei ole tänaseni suutnud selles vallas keegi ületada. Vaimustuse lahtumist pole ette näha - kohe-kohe jõuab ETV ekraanidele BBC seriaali kauaoodatud teine hooaeg, ning kinodes linastus äsja Guy Ritchie’ värskeim Holmes’i ekraniseering “Sherlock Holmes: Varjude mäng”. Populaarne kuvand piipu imevast jahimehekübaraga Holmes’ist, kes vahetpidamata oma abilisele “Elementaarne, Watson” pomiseb, ei ole aga sugugi mitte Doyle’I välja mõeldud. Kuna Doyle oli andnud oma tegelaskuju interpreteerimiseks teatrilaval vabad käed (ainsaks klausliks siiski keeld Holmse’ile armulugu külge pookida), siis tuleb selle tuttavliku kuvandi eest tänada hoopis näitleja William Gillette’i, kellele langes osaks au mängida Holmes’i enam kui 1300 korral nii briti kui USA vaatajate ees. Just tema lisatud aksessuaarid (ja mõningad algsete jutustuste juures ilmunud Sidney Paget’ illustratsioonid), kujundasid sellise Holmes’i, keda oleme harjunud nägema postritel ja plakatitel.