Tiina Jõgeda: Leibkonna valem — perekond miinus tunded
Rahvaloenduse ankeeti täites tekkis paljudel küsimus, kuidas oleks õige ja aus vastata moodustise “minu leibkond” kohta. Perekonna järele riik enam ei päri, sest see mõiste on muutunud nii tundlikuks teemaks, vaat et poliitiliselt ebakorrektseks terminiks. Küsimusega perekonna kohta võib paljudele haiget teha. Solvuda võib geipaar, keda peretoetuste määramisel vallavalitsuses nöögitakse, kurvastada võib üksikema, kelle laste isa… noh, nagu tavaliselt. Haavuda võib kassisõbrast küpses eas neiu…
Räägime parem leibkonnast, sest leibkonda mahub igaüks ka ainsuses (kuigi filoloogilises plaanis on see nonsenss, sest –kond sõnalõpp viitab ikkagi paljususele), perekonda jagub aga üha vähematele!
2010. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, kuid perekondi vaid 380 000. Riik sai aru, et perekondi nagu varasematel rahvaloendustel pole enam mõtet kokku lugeda — liiga laialivalguv mõiste lihtsakoelise matemaatika jaoks. Aga mis vahe õigupoolest on siis perekonnal ja leibkonnal?
Riigi Teataja ütleb, et leibkond on majapidamisüksus, mille moodustavad ühise eelarvega ja koos majapidamisotsuseid langetavad inimesed. Täpsustatakse, et leibkonna moodustavad tavaliselt “koos elavad inimesed, kellel on ühine kodune eelarve ja toit”.
Oi peamurdmist. Mis tähendab koos? Sellest nähtusest aru saamine tundub olevat põhiküsimus, tänapäeva elu alus.
Kas pereisa, kes suurema osa aastast Soomes ehitustöödel viibib, elab oma perega koos? Tema kodumaalt kaasa ostetud must leib on pigemini koos teiste Kalevipoegadega kahasse üüritud asunto leivakapis. Kellega koos elab laps, kes kohtuotsusega nädalapäevade kaupa vanemate vahel pooleks rebitakse? Kas keskealine poeg, kes ema lihapottide juurest ei viitsi tüdruksõbra pitsakarpide vahele kolida, elab koos emaga või pruudiga?
Variante on lõputult ja statistkaamet ega sinise salliga rahvaloendajad pole süüdi, et neil puuduvad selged vastused rahutute inimkoosluste lahterdamiseks.
Riik on delikaatne, teda ei huvita, mida leibkond peale söömise ja raha lugemise veel koos teeb või tegemata jätab, riigile pole vereliin ega seksuaalharjumused kuigi olulised. Riik ei hakka ka urgitsema, kui paljud perekonnad elavadki jahtunud perevaremeil koos pelgalt leibkonnana, kus ainsaks ühisnimetajaks katus pea kohal.
Leibkonnaelu liigub aga hoogsalt statistikast reaali, paigutades vana hea nukleaarperekonna (ema-isa-kaks-või-rohkem-last-ja-nii-kuni-surmani) kuhugi luksuskaupade riiulisse. Leibkonnaelu kui perekonnaelu lihtsustatud variant, screenshot, meeldib inimestele üha enam. Tudengite ja võõrtööliste leiutatud formaat peavarju ja toitu jagavate isikute rühmana on ju vahva ja pretensioonitu ning passib isiksusekultuse ajastu psühholoogiaga suurepäraselt! Meie aadress on Beverly Hills 90210.
Sest vaata, sa ei pea korterinaabri pärast muretsema, kui ta keskööks koju pole ilmunud. Ja pole sinu asi õiendada, kui majakaaslane unustab trenniriided pesumasinasse toppida või toitub ebatervislikult. Ei mingit muret ämmade-äiadega, teismeliste uksepaugutamistega, sünnipäevade meeles pidamisega! Kommuunis võib iga kell kohvrid pakkida, ilma et sellest Tolstoi sulge nõudev draama sünniks. Paari paneb meid kinnisvaramaakler, mitte kirikuõpetaja, ning kui jamaks läheb, siis saame abi laenunõustajalt, mitte pereterapeudilt.
Leibkonna valem tundub lihtne: perekond miinus tunded. Või: hea seltskond pluss elektriarve jagatud neljale. Õhtusöök viiele.
Põhiline, mis eristab leibkonda perekonnast, on… vastutuse ja hoolitsuse puudumine. Leibkond ei kohusta eriti millekski ega tekita süütundeid. Mõnus?
Ma ei väida, et perekond sureb välja. Vastupidi. Rohkem kui leib- ja seltskonda vajab inimene lähisuhteid kõigi oma kiiksudega. Paremat vormi inimese arenguks kui perekond pole veel leiutatud. Eks seni vaatab igaüks ise, kuhu ta õhtul kiirustab, kas perekonna või leibkonna rüppe. Või on kuskil ootamas suurem seltskond.
