Andres Raid: Läti keelereferendum — reaalsusest pole pääsu
Liialdusteta oli see paanika või vähemalt teatavat sorti ärevavõitu peataolek, mis Lätis enne keelereferendumit valitses. Oli see keeleküsimus vaid ajend? Kas tegelik põhjus oli oma aja äraelanud eliit ühes oma kivistunud maailmapildi ja tegutsemismustriga?! Võimule oli vaja leida kohalike venelaste seas vähemalt mingi hulk inimesi, kes ametlikku poliitikat mitte ainult ei toeta, vaid on nõus sellest ka massidele teada andma. Läti enda pressi teatel oli leitud skulptor Gleb Pantelejev, lavastaja Mihhail Gruzdev, ooperilaulja Aleksander Poljakov jt. Nende sõnavõtud olla olnud läbinähtavalt tellitud ja kui mitte otseselt kinnimakstud, siis aktivasse kanti nad igatahes. Mõlemad pooled kasutasid agitatsiooniks ja propagandaks kõikvõimalikke vahendeid ja lõppkokkuvõttes hääletas vene keele teiseks riigikeeleks määramise poolt 270 000 Läti kodanikku, vastu oli kolm korda rohkem. Tõsi, tulemus olnuks numbrite poolest üsnagi teistsugune, sest Lätis elab 320 tuhat mittekodanikku (kokku on Lätis ca 2 miljonit elanikku) ja neil hääleõigust ei olnud. Üsna loomulik näib olukord, kus mõlemad pooled loevad end võitjateks.
Kuidas siis ikkagi juhtus nii, et etnilised venelased hääletasid oma keele vastu? Selge oli see, et nad ei lähtunud isikliku kasusaamise eesmärgist, neil oli kõik niigi olemas. Sotsioloogiast on tuntud selline ilming nagu etniline enesevihkamine, mis seisneb selle rahvuse vihkamist, kuhu etniliselt kuulud. Loogilisi põhjusi selliseks käitumiseks on üsna raske leida. Vaadakem või oma ajalugu, kus kadakasaksad või pajuvenelased kogu hingest oma pärilikkust mitte ainult ei häbenenud, vaid elasid oma viha välja just rahvuskaaslaste peal, jätmata kasutamata ühtegi võimalust nende mõnitamiseks või ka lihtsalt halvustamiseks. Ka praegu on paljude eestlaste puhul ju nii, et oma etnilist päritolu varjatakse või siis mainitakse midagi mokaotsast ja pärast mõnda õlut räägitakse juba saksaga kõrvalhüppeid harrastanud vaaremast. Lätlaste puhul olid põlisasukad isegi pisut solvunud, mida see tulnukas ikka meie keele poolt on, pole ta ju lõpuni ikka oma. Lätis olla sel veel eriline efekt olnud — paljudele töökollektiivis omaksvõetud venelastele hakati pärast referendumit ja tuntud venelaste läti keelt ülistavate sõnavõttude järel imelikult ja altkulmu vaatama. Kahtlane värk! Meil esitab Kristafovitš küsimusi oma emakeele kohta — kes tegi sellest okupantide keele! Esimesena tuli sellega välja meie president. Riigilt ja teab kust veel palka saav Kristafovitš suunas selle küsimuse oskuslikult oma rahvuskaaslastele. Meie publikul küsimusi reeglina ei teki, ei teki isegi siis, kui meie muidu vähemalt avalikult demokraatlikelt positsioonidelt esinev Inimõiguste instituudi nõunik astub ühte paati vene kommunistidega, Zjuganoviga, kes seadis kahtluse alla Venemaal äsja toimunud valimiste tulemused, keeldudes neid tunnistamast.
XX sajandi esimesel kolmandikul elas Hannoveris maailmakuulus filosoof Theodor Lessing. Ta oli esimene, kes nägi ette Adolf Hitleri võimuletuleku ja Saksamaa tulevased hädad ja õnnetused. Nagu paljud teisedki toonased Saksa üsnagi kuulsad tegelased, oli ta juudi rahvusest. 1930.aastal andis ta välja oma ühe tuntuima raamatu “Juutide enesevihkamine”. Asi on selles, et reeglina olid saksa juudid vägagi hästi integreeritud, ilmselt väljenduksime tänapäevases kõnepruugis just niimoodi. Nagu tõelised Saksamaa patrioodid, nii elasid nemadki raskelt üle Saksa kaotust esimeses ilmasõjas ja tervitasid igati rahvuslikku taassündi kahekümnendatel. Välja tuli aga nii, et see taassünd pöördus nende endi vastu. End ise vihkavateks juutideks nimetas Lessing neid, kes püüdsid kogu hingest juutlusega lõpparve teha, kuid ei suutnud seda tunnet endas tegelikult maha suruda.
See vana küsimus muutus seoses Lätis toimunud referendumiga taas aktuaalseks ja seda mitte ainult venelaste suhtes. Milles seisneb 25% võit venelaste jaoks? Niisiis kogusid nad 25% kodanike häältest, lisame sinna tinglikult 15% mittekodanike hääli ja saame juba 40%. See on Läti allikatele toetudes just niipalju, kui palju inimesi märkis viimasel rahvaloendusel oma koduseks keeleks vene keele. Kõik need 40% muutusid järsku üsna ähvardavalt üksmeelseks ja näitasid oma tahtmatust leppida olukorraga, kus neid nende arvates diskrimineeritakse. Nad näitasid üsnagi selgelt, et ei kavatse ka nö integreeruda Läti tegelikkusesse ja et kogukondade vaheline erinevus on Lätis tõsiasi. Vaikus võib kesta aastaid, selle ajaga teevad paljud karjääri ning osutuvad ühel hetkel võõraks omade keskel. Isegi administratiivses või majanduslikus mõttes positsiooni omavad inimesed võivad tulist kurja vanduda, kuid reaalsuse eest neil pääsu pole. Noored võivad hakata mõtlema, vanemate vigu enam mitte korrata ja tont teab, millega see kõik võib tipneda.
Oma referendumit korraldades oli ju algusest peale selge, et neile, kes soovisid vene keelt teiseks riigikeeleks, võitu ei tule. Vastutustundetu oleks aga sealt saadud õppetundidele vilistada või need hoopis tähelepanuta jätta. Tähtsaim on ehk see, et Läti üsnagi killustunud huvidega põlisrahva vastu on panna üsnagi monoliitne jõud, mis suudab õige ja ajastatud eesmärgi nimel tõepoolest ühtsena esineda. Enamik latgale olla kah üsnagi kõikuvatel positsioonidel…
