Vahur Afanasjev: “Ilves presidendiks!”
Valgustusaegsete mõtlejate Rousseau, Descartes’i ja Pascali seltskonnas oleks Räpinast pärit Aapo oma poiss — järjepanu kujutava kunsti, muusika ja kirjanduse läbi võtnud loojana tegutseb ta nüüd kõigis valdkondades korraga ning ikka täie tolerantsiga.
Heldekäelise külvajana jagub tema laulutekste nii popile kui ka rokile. Samal ajal, kui Aapo teksti Eurovisionile laulnud Ott Lepland pakib kohvrit Bakuu-sõiduks, ilmub Singer Vingeril uus plaat, mille viis pala pärineb Räpina-mehe sulest.
Nagu Vändrast saelaudu, nii Räpinast libretot — aprillis etendub Estonias rahvusooperi poistekoori 40. sünnipäevale pühendatud kantaat, novembris tuleb ansambel The Sun välja ooperiga “Kuu on päike” ning jaanuaris 2013 terendab ooper Mark Twaini “Printsi ja kerjuse” põhjal. Mitut keelt valdava mehe võrokeelset loomingut võis hulgaliselt kuulda lõunaeestlaste laulupeol Uma Pido. Lisaks käib Aapo ise laval häält tegemas — olgu siis üksi, koos Lili Linnuga folgiprojektis Kirivane või ansambliga Bullfrog Brown bluusitades.
Aastal 2004 käis Neiokõsõ-projekt Aapo tekstiga “Tii” Istanbulis Eurovisionil. Tänavu võinuks juhtuda, et Aapo oleks ise euroviisu-lavale roninud soomeugri supergrupi Osan Yösta koosseisus. Ungaris ja Venemaal eelvõistluse tules käinud Osan Yösta pala finaali siiski ei pääsenud. See-eest peaks võrokeelse salmiga laul “Virmalised” peagi raadiotesse jõudma.
Üleriigilisest tegutsemisest hoolimata ei ole Aapo kodulinnast Räpinast korrakski päriselt ära kolinud. Olen tajunud, et võrreldes Kesk-Eesti väikelinnadega on Räpina veerandi võrra vähem depressiivne. Siiski pole Räpina mõisapark täis molbertitega kunstisõpru ega kohta keskplatsil oma uusimat loomingut esitavaid poeete. Paratamatu, et vaimsete huvidega noorel on kange isu pigem Emajõe Pariisikesse või Kilukarbi-New-Yorki kolida. Paljud nii teevadki.
Tean, et pärast keskkooli käis Aapostki mõte läbi — teeks õige kunstnikupaberid? Mittekonformne lähenemine vastava akadeemia sisseastumiseksamitele säästis siiski Räpinale kohaliku geeniuse. Tallinnas või Tartus on kultuuriinimesel mugav peituda omasuguste seltskonna elevandiluust torni, Räpinasse jäänult on aga Aapo eluga lähisuhtes. Eks olengi teda tänu sellele näinud ühtviisi oskuslikult haldamas nii purjus puuraiduri kui ka joobes joonistaja tuleohtlikku seltskonda.
Aapo luulest ja proosast, graafikast ja fotograafiast ei mahu sedakorda rääkidagi. Küllap muretseb nii mõnigi — ega pidev pärituul Räpina poisil purjeid lõhki puhu? Kuna meie persoon armastab kanda särke “Ilves presidendiks” ja “Kuulus kirjanik” ning sõber Jaan Pehki igimuhedusest jäävad tal tublid kilod puudu, on sedasorti mõte kerge tulema.
Kui mõnusad mehed Tätte ja Matvere ilmakuulsaks said, panid erksamad kodanikud “mõnusatele meestele” jutumärgid ümber ning hakkasid sapiseid nalju heitma, et koduperenaiste seksijumalad ja mis kõik veel. Tõsi on aga, nagu kuulsin Lauri Saatpalu mullu jaanipäeval rääkimas, et tegu ongi mõnusate meestega.
Aapoga, keda tunnen aastaid, on sama värk. Sajad mehed ja tuhanded naised võivad kinnitada — piisab vaid Räpina zen-meistriga kohtumisest ning kohe hakkab hea.
Ööl pärast seda, kui Ott eesti rahva ennast kuulama pani, istus Aapo minu pool köögilaua taga. Küsisin, mis edasi saab — Eesti mõõtmetes väga palju rohkem teha ei anna, unelma lõpp on käes. Vastus polnud teab mis keeruline, ent lootust sisendav — rohkem pole tõesti enam mõtet teha, aga paremini võib ikka.Aapo Ilves■Sündinud 20. oktoobril 1970 Räpinas.
■Kirjutab eesti, võro ja seto keeles.
■On kahe proosa- ja kolme luulekogu ning üheksa näidendi autor. Lisaks on Ilvese tekste kasutatud paarikümnes kogumikus, antoloogias või luuleplaadil.
■Kirjutanud laulusõnu paarikümnele bändile ja esitajale, kellest tuntumad on Jäääär, The Sun, Nexus, Eliit, Paradise Crew ja Ott Lepland.
■Illustreerinud Vahur Afanasjevi, Olavi Ruitlase ja teiste raamatuid, samuti ajakirju Täheke, Uma Leht jt.
■Osalenud näitlejana arvukates filmides ja teatrilavastustes, kirjutanud muusika- ja kirjandusarvustusi, arvamusartikleid ning luuletusi perioodikas (vt ka “Nädala luuletust” lk 50).
