Peeter Helme: Ideoloogia on (ka) meetodi küsimus
Hüsteerilisemates peades tõmmatakse lausa paralleele paremäärmusluse ja parempoolsuse vahele.
Tulles veidi allpool viimati nimetatud nähtuse naeruväärsuse ja ühiskondlikku atmosfääri kahjustava iseloomuni, olgu mainitud, et paremäärmusliku terrori kartjad unustavad äärmusterrori ideoloogiaülese iseloomu. Unustavad, et ühiskonnaohtlikku vägivalda esineb nii paremal kui vasakul. Isegi kui jätame kõrvale viimastel aastatel maailma raputanud vasakäärmuslaste algatatud massilised globaliseerumisvastased meeleavaldused, mis pigem reegli kui erandina muutuvad vägivaldseks, või Kreeka tänavarahutused, tasub vaid meenutada Eestigi avalikkust šokeerinud vasakäärmuslase Drambjani traagilist juhtumit.
Ma ei taha selle paralleeliga öelda, et pada sõimab katelt, vaid osutada sellele, mille jaoks meie põhjanaabritel on olemas kena ütlus: reuna on aina reuna ehk äär on alati äär. Ideoloogiliselt põhjendatud terror ja vägivald on vähem suguluses ajendi andnud ideestiku kui lihtsalt igasugust ilmavaadet vaid pinnapealselt mõistva vägivallatsemissooviga, mille edukus (ja mis saaks üldse olla ühe Breiviku või Drambjani tegevuse edukuse mõõt?) on alati nullilähedane.
Selle põhjus pole mitte pelgalt asjaolu, et igasugune ühe-mehe-terrorism on väga piiratud ulatuse ja mõjuga — kuigi, nagu Breivik tõestas, võib üks inimene teha siiski tohutult kahju –, vaid ka artikli alguses mainitud asjaolu, et paralleelid paremäärmusluse ja parempoolsuse vahel on naeruväärsed ja valed.
Et seda mõista, tuleks korraks jätta Andrus Ansipi või Reformierakonna kirumine, sest propageerivad nemad ju maailma mastaabis üht suhteliselt kitsast parempoolsuse haru — turuliberalismi. Pilk tuleks heita hoopis parempoolsuse kui kogu mõttesuuna ajalukku, kust vaatab meile vastu üks hägune erinevate mõtete, arusaamade ja praktikate kogum, millest kasvas 19. sajandi jooksul välja parempoolsus, mille peavoolu on hakatud nimetama ka konservatiivsuseks.
Kõlab segaselt? Peabki kõlama, sest selles seisnebki parempoolsuse, mitte aga paremäärmusluse tuum. Parempoolsus on nimelt oma algusest peale toetunud päritule, vastandades sellele inimese oma kätega loodu. Ta on rõhunud tavadele, mida ei maksa ilmaasjata muuta, ning nähtuste ja ideede seostele, mis võivad üksikisikule olla rasked mõista, kuid mis mingi nähtamatu kitina hoiavad ühiskonda koos. See näiline kaos võimaldas Baieri konservatiivist peaministril Franz Joseph Straussil (1915–1988) öelda, et “konservatiivne olla ei tähenda mitte selja taha vaadata, vaid marssida arengu eesotsas”. Põhjuseks ikka seesama ürgparempoolne — ja nagu öeldud, on konservatiivsus laiemalt parempoolsuse üks haru — teadmine, et ühiskond pole mitte etteantud osadest koosnev kaleidoskoop, mida oma suva järgi kruttides võib iga inimene uusi, huvitavaid ja võrdselt kauneid mustreid koostada, vaid et ühiskond on orgaaniline, ajas elav ja muutuv nähtus, meie esivanemate antud pärand, millele võime ilma liiga palju selle ajaloo üle juurdlemata alati toetuda. Teisisõnu: parempoolsust on alati iseloomustanud teatav teooriavõõrus.
Vasakpoolsus — ja nii irooniline kui see ka pole, koos temaga ka moodne paremäärmuslus — sündis hoopis teistsugusest arusaamast. Kas see arusaam on halvem või parem, jäägu igaühe otsustada, kuid selle aluseks on soov ja tahe olemasolevat muuta ning veendumus, et inimesel on selleks õigus ja teadmised. Vasakpoolne leiab, et kui ühiskonnas on miskit mäda, tuleb asuda parandama; kui mõni komme või tava on arusaamatu, tuleb seda muuta, ja kui asi ka siis ei toimi, tuleb elu ehituskivid ise ümber tõsta ja korrata seda senikaua, kuni asi toimima hakkab.
Pole vist vaja lisada, et nii üks kui teine lähenemine — nii puhas, ilma leevendusteta parem- kui vasakpoolsus — on ajaloos toonud inimestele kannatusi. Puhtparempoolne maailmavaade, mida ei tasakaalusta mõtlemine ligimesele ja sootsiumi kui terviku hüvedele, mõistab hädades vaevlema need, kes neis on alati vaevelnud. Naljaga pooleks: kui eesti rahvas oleks säärase igaviku ülimat õigsust jutlustava maailmapildiga leppinud, oleksime ilmselt tänini pärisorjad. Sama ebameeldivaks võib pidada puhtakujulist vasakpoolsust, mis püüab nivelleerida rahvuslikke, kultuurilisi ja ajaloolisi eripärasid.
Ja just selle lähenemise on vasakpoolsusest võtnud üle paremäärmuslased. Nad leiavad küll, et vasakpoolsete nirvaana — egalitaarne maailm — on naiivne ja kurjast, kuid ei pea paljuks kasutada sellevastases võitluses vasakpoolsete endi põhivahendit, milleks on võimutehniku ja inseneri kombel ühiskonna arengusse ja ehitusse sekkumine. Seetõttu ongi parempoolsuse ja paremäärmusluse vahele paralleeli tõmbamine naiivne. Huvitaval moel on aga üleminek vasakpoolsuselt vasakäärmuslusele hoopis sujuvam. Eks seda näita ka asjaolu, et kui parempoolsed parteid mitte kuskil maailmas ei saa endale lubada paremäärmuslastest liikmeskonda ning tõmbavad kõikjal väga selge joone vahele, kellega tehakse tegemist, kellega mitte, siis vasakpoolsete puhul see nii pole.
Jällegi: Lääne-Euroopa jäägu oma globaliseerumis- ja tuumaenergiavastaste ning ökoterroristidega pealegi sinna, kus ta on, aga mõtleme Eesti peale. Võib vahest öelda, et lausa krooniliseks on muutunud juhtumid, kus jälle selgub, et Keskerakonna ja sotside ridadesse kuulub mõni Eesti põhiseadusliku korra kukutamisest unistav “romantik” või lihtsalt keegi väga piiripealset juttu ajav tegelane, samas kui Reformierakonda ummistavad endised komparteilased sääraste avaldustega ei hiilga. Pole parata: lisaks kõigele muule on ideoloogia alati ka meetodi küsimus.
