Roman Ubakivi: Oswald Spengler — luuletaja ja degenerant?
Piisab vaid EW aegse vaimueliidi elava huvi ning A.H. Tammsaare jt. põhjalike analüüside võrdlusest käesoleva väljaande saatesõnaga Ülo Matjuse sulest, mis piirdubki vaid vanade autoriteetide refereerimisega. See on kurb paratamatus, et täna pole meil Eestis isegi tõlki võtta, kes Spenglerist aru saaks! Nagu Mati Sirkel (Sirp 17.02.12.) ise tunnistab, jäi ta Spenglerile alla ja pidi appi kutsuma luuletaja Katre Ligi, kes oskas tõlke „raskesti loetavast” Spenglerist „originaalist paremaks teha”?!
Tõnu Õnnepalu (Sirp 16.03.12.) demonstreerib arvustuses oma laia eruditsiooni Nietzchest Foucault´ni, et lõpuks ilma argumenteerimata autoriteetselt põrutada: „Ilmselt ei kõlba see raamat selleks, mis ta tahtis olla — ajalooteooriaks, ajaloo etteennustamise algoritmiks.“ Kivisildnik (EE 08.03.12.) liigitab aga „Õhtumaa allakäigu” eelkõige luuleraamatute kilda.
Minul jaoks on Spengler eelkõige geniaalne geopoliitik, hiilgav parempoolse maailmavaate ja rahvusluse ideoloog. Õpetaja ja sugulashing.
Tänapäeval nimetatakse integraalset teadust, mis hõlmab nii loodus- kui ka ühiskonnateadusi ja käsitleb tsivilisatsioonidevahelisi suhteid, geopoliitikaks ja see ongi „Õhtumaa allakäigu” teema. Sama teemat käsitab ka muide varem eestindatud S.Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge”. Neist raamatutest arusaamine eeldab geopoliitilist paradigmat, välispoliitilist mõttetasandit. Viimane aga tänasel Eesti poliitilisel- ja vaimueliidil ning ka meedial puudub. Kogu meie tänane ühiskond on totaalselt antigeopoliitililiselt fukuyamalik, mida esindab F.Fukuyama raamat „Ajaloo lõpp”, kus neoliberalistlik ideoloogia ja USA tsivilisatsiooni väärtused ning hegemoonia kuulutatakse maailma ajaloo arengu lõpppunktiks. Tänasele sarnast vaimset kipsistumist ei olnud isegi Pätsi „vaikiva ajastu” ajal. Teatavasti käis veel 1939.a. suvel äge põhimõtteline vaidlus ühelt poolt rahvuslaste liidri J.Tõnissoni grupeeringu ning liberaalide K.Pätsi ja J.Uluotsa vahel Eesti geopoliitilise orientatsiooni üle. Eesti õnnetuseks jäi peale vale arvamus: Pätsi oma. Tegelikult pole „Õhtumaa allakäigust” õigesti arusaamine mingi luulekujutluse teema, vaid Eesti riigi püsimise eeldus.
Parempoolsed ei jaga Lenini seisukohta, et riiki võib juhtida ka köögitüdruk. Spengler ütleb otse välja, et on inimesi, kes pole võimelised välispoliitiliselt mõtlema. See kehtib ka nende kohta, kes vaatamata oma tähtsatele ametikohtadele on võtnud Eesti välis- ja julgeolekupoliitika aluseks teesi, et meil tuleb saata palgasõdureid koloniaalsõdadesse Iraaki ja Afganistani, sest siis tuleb USA ka meile hädakorral appi. Geopoliitiku mõttteviisile on see absoluutselt vastuvõetamatu. Ka NATO ei ole kohustatud meile sõjaliselt appi tulema, tema reageering võib väga vabalt piirduda vaid diplomatilise protestinoodiga nagu näitas praktikas 2008 a. Gruusia sõda.
Tänane Eesti geopoliitiline orientatsioon USA-le on vale. See peaks hoopis tagama Eestile suurima julgeoleku ja soodsaima arenguvõimaluse, nagu ammustel Hansa päevadel ja tuginema EL tuumikriigile — Saksamaale. Kahjuks mingit sisulist diskussiooni meil välispoliitikas ei toimu, sest kõik parteid on ühel meelel ja pole ühtegi eliidi esindajat, kes oleks võimeline geopoliiitilisel tasemel arutlema. Seepärast olen ma Spengleri geniaalsuse põhjendamiseks sunnitud tooma teise maa poliitiku V.Putini meil nii laialt pilgatud mõtte, et NSVL lagunemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof.
Marksism oli puhtalt Õhtumaa toode ja NSVL tema projekt, mille lagunemine tähendas geopoliitiliselt viie sajandi pikkuse epohhi lõppemist maailma ajaloos, mil Euroopa oli maailma keskus, globaalne jõud. Alates XV sajandi lõpust on pidevalt maailmas olnud hegemooni positsioonil mingi Euroopa riik: Portugal, Hispaania, Holland, Prantsusmaa, Suurbritannia. Isegi nii väike riik nagu Belgia oli globaalne jõud (Kongo), rääkimata juba suurriikidest nagu Saksamaa ja NSVL. Kuid tänane Venemaa ei ole enam globaaljõud, vaid üksnes regionaalne suurriik.
Ei Euroopa Liit ega ka ükski temasse kuuluv riik ei ole täna enam geopoliitiline subjekt, kes oleks võimeline ellu viima iseseisvat välispoliitikat. EL on täna endise Suurbritannia kolooonia USA vasall, kes tegutseb välispoliitikas tihti iseenda eluliste huvide vastaselt. Näiteks USA agressioonist osavõtt Liibüas tähendab Euroopale vaid naftahindade tõusu, euro nõrgenemist, fundamentaalsete islamisisside ja põgenike hulga tekitamist oma lõunapiirile. Praeguse ilmaliku Baas partei võimu asendamine Süürias opositsioonilise Muhhameedlaste Vennaskonna ja Al Qaeda liikmetega ei ole kaugeltki Euroopa huvides. Naftaembargo kuulutamine Iraanile ei aita sugugi majanduskriisis vaevlevat Euroopat, sest on juba tõstnud naftahindu ja lööb väga valusalt just kõige suuremates raskustes olevaid Kreeka, Hispaania ja Itaalia majandust. Üldse on USA Suur Lähis-Ida strateegia, mis näeb ette juhitava kaose loomist Marokost Afganistaanini, kõike muud kui Euroopa huvides.
Ja nõnda pole Spengleri poolt prognoositud Euroopa allakäik enam mitte Tammsaare-aegne hüpoteetiline võimalus, vaid juba täideläinud ja silmnähtav ajalooepohhi vahetumise fakt. Spengleri sajandivanune prognoos on tänaseks tõestanud tema metodoloogia õigsust.
Spengleri õigsusest tema peaideede suhtes ja tema eksimiste ja ebatäpsuste kohta teisejärgulistes küsimustes võib muidugi kirjutada pakse köiteid, ent meie eliidi mandumine võrreldes A.H.Tammsaare ajaga on jõudnud juba niisugusse kriitilisse faasi, kus lugemisoskus on veel säilinud, aga parempoolsete kirjutatu mõttest arusaamine valmistab juba ületamatuid raskusi. Muidugi vaatan ma asjadele oma mätta otsast, kuid mulle tundub, et meie tänane eliit on märganud vaid Spengleri välist sära, ent sisuni pole pealiskaudsuse tõttu jõutudki.
