Nädala album: Trots ja vaev kapitalismist
Bruce Springsteen “Wrecking Ball”
(Columbia)
Kriitik Jon Landau (kes uuel plaadil on executive producer) 1974. aastal kirja pandud kuulus lause sellest, et ta nägi rokkmuusika tulevikku ja et selle nimi on Bruce Springsteen, kõneles tegelikult muidugi täpselt vastupidisest. Springsteen oli köitev ikka just seepärast, et viitas siis ja edaspidi pigem minevikule, andis mõista, et kuigi 60. aastad popmuusikas olid edenenud formaalsete ja individualistlike ja kommertslike uuenduste poole, oli seal kusagil olemas mingi vankumatu tuum.
Teisiti öeldes oli 60. aastate popkultuuri demokraatlikul pärandil kaks tahku — esimesel juhul väljendus see soovis teha midagi, mis on uus ja ainulaadne ja sellisena vabastav, kuna teisel juhul — Springsteeni ja mitmete muusikakriitikute nägemuses — oli rokkmuusika pigem omamoodi summa sellest, mis oli vana juba aastakümneid kui mitte -sadu — bluus, kantri, folk, aga üldisemalt idee vabadusest ja vastutusest. Võrrelge Springsteeni näiteks Dylaniga, kes juba 60ndate algusest asus rääkima mõrkjas, sapises mina-vormis. Springsteeni retoorika seevastu nõuaks nagu meie-vormilist üldistust. “We Take Care Of Our Own” alustab see uus, tänase kiivas kapitalismi jamadest kõnelev plaat siin ning lõpetab siis pealkirja all “We Are Alive”.
Aga siiski ei — nagu Springsteeni puhul ikka, loeb lõpuks alati mõni muusikasse peidetud isiklik tunderõhk ja üksik lugu, kuigi tuttav ja tüüpiline. Puhtmuusikaliselt on “Wrecking Ball” kirevam plaat, kui võinuks ehk arvata. Siin kostab räppi ja moodsamat r&b-biiti, siin on iiripärast folkrokkimist, siin on Rage Against The Machine’i Tom Morello, kelle soolode järel jääb eriti tunne, et laulud “Jack Of All Trades” ja “This Depression” käivad ära staadionil, kus hiline Pink Floyd mõne aja eest oma lasereid taevasse tulistas. Kuid tähtsamgi faktor, omamoodi Springsteeni muusikaline Viagra sel plaadil, on trummid, kes iganes neid parasjagu mängib — peaaegu iga laul kütab end üles just siis, kui oled natuke aega biite kuulanud. Ja seejärel tuleb kuuldavale ka see, miks Springsteen sel plaadil mu meelest hea on — trots ja raev, jõuetu või mitte.
Jah, laulus “Shakled And Drawn” ütleb ta mehise halemeelsusega, et “what’s a poor boy to do but keep singing his song”, aga plaadi — just selle esimese poole — trumbiks on ikkagi pigem vihane, rusikasse tõmbunud tundetoon Springsteeni hääles. Võtke toosama “Death To My Hometown” — ma peaksin üle kuulama, millal ta viimati nõnda hästi laulis, ja teie võiksite sedasama teha. Plaadi lõpp on üldjuhul kesisem, universaalsem ja tasapinnalisem, kuni “We Are Alive” kõlab lõpuks nagu Tom Petty b-pool. Aga minu respekt jäi alles ja mõned meeldivad asjad tulid juurde. 7/10
