Tiina Jõgeda: Munapaanika vaimsetest tagamaadest
Paar aastat tagasi käisin ma auratransformatsioonis. Telekast nähtud kaks õhevil prouat, kes oma uut, peenvibratsioonidega vürtsitatud elu taevani kiitsid, tekitasid ka minus lootuse tšakrate kasimise abil tõelise elu allikateni jõuda. Noh ... ega ma midagi halba ei ütlegi, ju oli viga ikka minus ... Üks teine kord kutsuti mind koolitusele, kus õpetati pilguga teisi pikali lükkama. Naasin sealtki ikka sellesama persoonina, kes ma olin enne. Ma olen kuskil mõisaõues imettegevaid puid kallistanud, üle lõkke hüpanud, horoskoope lugenud ...Ühesõnaga – tüüpiline eestlane, kes usub ükskõik millistesse kõrgematesse jõududesse, kuid lisab oma usule igaks juhuks ka tubli peotäie umbusku ja sarkasmi.
Hiljuti avaldas Tartu ülikooli usundiuurija Lea Altnurme Eesti Päevalehes arvamust, et vaimse arengu viljelemine on praegusel ajal trendikas. Eestis tegutseb üle viiesaja uue vaimsuse tervendaja, meistri, õpetaja, juhendaja, kes pakuvad rohkem kui 1600 kursust, treeningrühma, laagrit, loengut, teemaõhtut jne. Uue vaimsuse kirjandust on lugenud ligi veerand eestlasest ja iga kümnes on osa võtnud mõnest praktikast (joogast, mediteerimisest, vabastavast hingamisest, reikist, sütelkõnnist).
Altnurme ütleb, et vaimne areng on religioosne müüt, kus teaduselt on laenatud evolutsiooniteooria ja loo keskmesse paigutatakse vaimse arengu teekonnal liikuv inimene. Kui kristliku müüdi keskmes on jumal, siis uues vaimsuses on kesksel kohal inimene, kes loob endale mõtete, sõnade ja tegudega ise oma maailma, ütleb Altnurme.
Kui new age on pelgalt trendikaup, kas siis vaimne areng üldse eksisteerib?
Kuigi kristlikud kalendripühad on taandunud munapaanikaks ning Jumal möllab koos Ivan Oravaga Andrus Kivirähu kolumnides, ei tähenda see, et me oma usu oleksime kaotanud.
88 protsenti eestlastest usub, et kõik hea ja halb, mida inimene teeb, tuleb talle elu jooksul tagasi. See tähendab – usume õigluse võidusse.
84 protsenti usub, et loomadel ja taimedel on hing – see usk sunnib meid loodusesse aupaklikumalt suhtuma.
Umbes kolmveerand usub selgeltnägijate ja ravitsejate võimetesse, suurem osa meist usub ka “mingisse kõrgemasse väesse, energiasse, mis mõjutab kõike maailmas toimuvat”, usutakse maagilistesse rituaalidesse, ennetesse ja talismanidesse.
Milliks siis veel enesearendamine, kui meil usku jätkub ja jääb ülegi?
Eks ikka seepärast, et inimesed usuvad kaljukindlalt ka vaimsesse enesearengusse, sellesse, et “teadlike enesesisenduste ja vaimsete praktikate abil on võimalik muuta iseennast, oma elu ja maailma enda ümber”.
Psühholoogid kinnitavad, et vaimne areng on inimesele ikka oluline küll – psühholoogia seisukohalt on eelkõige oluline emotsionaalne areng. Kuigi me oleme loodud selliseks, et täiskasvanuna enam suurt kihku ennast täiustada ei tunne, selleks peab end sundima või siis tuleb see sund väljastpoolt. Näiteks kui töökoha kaotanu on sunnitud end avama “uutele väljakutsetele”. Teismeeas ning ülikooliaastatel kulgeb inimese areng mühinal (loodetavasti): sel etapil oleks hea oma isiklik elufilosoofia paika saada: mis on minu püüdluste mõte, mida ma tahan ja milleks võimeline olen. Väga tähtis tööriist on eneseanalüüs – seda sobib kasutada east olenemata.
Eelkõige aga õpib inimene ennast ja elu tundma lähisuhete kaudu. Lähisuhetes saadud negatiivsed kogemused – hülgamine, tõrjumine jne – on suurepärased enesearengu reservuaarid (võib-olla see teadmine lohutab kedagi). Positiivsed lähisuhte-kogemused – armastus, hoolitsemine, pühendumine – aga seda enam. Ehk nagu ütleb arhitekt Vilen Künnapu samas ajalehes: “Inimesed, muutuge paremaks, sest aega pole enam palju jäänud!” Maailmalõppu ega lihavõttejäneseid me ei usu, ent uue, parema ajastu saabumisse küll.
