Kadri Karro: Uus pass: vaid kakskümmend neli tundi kannatusi
Ja kolmapäeval ootab sind Istanbul, kunagine Konstantinoopol, 13 miljoni elanikuga ajaloost tiine metropol riigis, kuhu reisimiseks ei piisa ID-kaardist? Kurat, omad vitsad peksavad, tõdesin valuliku grimassiga.
Esmaspäeva hommikul ärkasin närveldades koos kuke ja koiduga, et joosta kodakondsus- ja migratsioonibüroo Foorumi keskuses kell 9 avatavasse teenindusse.
Juba paar minutit pärast kella kukkumist oli teenindussaal rahvast täis. Võtsin numbri ja ootasin. Ja hiivasin end igaks juhuks fotokabiini järjekorda. Pass tahab pilti ja igal pool olid sabad. Kui minu kord enda jäädvustamiseks kätte jõudis, pöörasin korraks pead, et näha, mis number tablool vilgub – ja juba oligi üks -välkkiirete liigutustega noormees fotokabiinis ja tõmbas ropsuga kardina ette, jättes mind lolli näoga vahtima. Sain aru – siin, rahvast pungil ootesaalis, kehtivad mõnele niisugused seadused, kust peatükk “elementaarne viisakus” on välja rebitud. Tundsin ennast nagu aeglase moega Homer Simpson “Sõrmuste isanda” viimses otsustavas lahingus. Eelmise passi sain viis aastat tagasi Haapsalus. Väikeses armsas kuurortlinnas esineb masside mässu ja järjekordi ainult Rimi avamisel ja linna juubelipidustuste tordijagamisel.
“Meil on passiliin rikkis. Me ei võta passitaotlusi vastu.” Need sõnad klienditeenindajalt mõjusid nagu hoop makku. Uurisin pisaraid tagasi -hoides, millal passiliin võiks korda saada. Teenindaja soovitas päeva jooksul helistada infoliinile ja foto kindlasti ära teha. Tegingi.
Helistasin tunni pärast Politsei- ja Piirivalveameti pressimehele. Küsisin, mis seis on rikkis liiniga, ja sain teada, et see on korda saanud. Jooksin tagasi Foorumisse. Rahvast oli metsikult.
Meenusid kolleegi sõnad, et 2012. aastal lõpeb korraga ligi poole miljoni passi ja ID-kaardi kehtivusaeg. Lootus dokument teisipäeva õhtuks kätte saada haihtus nagu kerisele visatud lumi.
Büroo sisemus edastaski lootusetut pilti – järjekorrad olid tundidepikkused, osa töötajaist lõunal, -kannatlike ja vähem kannatlike kodanike -lapsed nutsid, härrad ja prouad turtsusid ja pööritasid silmi. Itaalia keelt rääkiv mudilane peksis ema tumbalt maha ja tagus frustreerunult iPadis sipelgaid, samal ajal lasanjet nõudes. Kostis lauseid stiilis “selle riigiga ma enam asju ei aja”, “sellist asja pole ma varem näinud”, “olen lapsega kolm tundi järjekorras seisnud, miks te midagi ei tee”.
Vapramad trügisid vahele. Kena vene proua kurtis mulle, kuidas temast hiljem tulnud naine temast varem jutule võeti, ohkas ja vajus kannataja näoga tagasi ooterežiimile. Temal oli 20 inimest kauem oodata kui mul. Meenus kaua peas kummitanud lause kolleeg Krister Kivi raamatust: “…kuid see pole neid suutnud panna loobuma tardunult naeratades ootamisest elu pikal vaksalipingil.”
Vaatasin oma käes uduseks muljutud niisket paberikontsu, millel seisis vaevuloetav 008 ja kellaaeg 12.31. Pisut alla saja inimese ootas oma korda minu ees. Enne kella nelja pääsesin löögile, olles end sinise tumbotška peal uimaseks istunud. Selgitasin püüdlikult oma probleemi, tunnistasin süüd ja hooletust, andsin taotluse sisse, maksin riigilõivu ja imestasin, kui kena ja kannatlik oli hommikust saati närvilisi kodanikke kuulanud-aidanud proua leti taga.
Teisipäeva hommik, lõuna ja pool pärastlõunat möödus närviliselt. Kuni ühel hetkel nägin PPA kodulehel imelist teadet, et mu pass on trükitud. Helistasin kommunikatsiooniinimesele ja sain teada, et pass saadeti Foorumi keskuse büroosse.
Eesti Vabariigi kiirpassi kättesaamine võttiski 24 tundi! Uskumatu! Vaat see on asi, millest rääkida Vanas Euroopas, kus internetiühenduse saamine võtab aega nädalaid ja ööpäevaga kättesaadav pass kõlab nagu hullu lehma unenägu.
