Jaanus Noormets: Modernsed muinasjutud
Möödunud nädalavahetusel startis siinses kinolevis Lumivalgekese loo ainetel meisterdatud kerge kitšikomöödia “Peeglike, peeglike”, mis panustab suuresti rikkalikele kostüümidele ning mille peategelasteks on ilufriigist edev kuninganna ja julmad bandiitpäkapikud. Et vaatajad täiesti segadusse ajada, näidati vähemalt ühes pealinna kobarkinos selle filmi eel ka juuni algul esilinastuva seiklusloo “Lumivalgeke ja kütt” reklaamklippi. Treileri põhjal leidub selles filmis rohkem eepilisi seiklusi ja korralikku raudrüümadinat, mis Lumivalgekese muinasjutuga just ei seostu.
Muinasjutulaine on okupeerinud ka USA tele-eetri. Läinud sügise suurim hitt oli fantaasiadraama “Elas kord…” (“Once Upon a Time”), mis toob needuse tõttu mälu kaotanud tuntud muinasjututegelased tänapäeva. Vähem edukas oli samuti sügisel alustanud krimisari “Grimm”, milles muinasjutuvestjate kauge järeltulija peab modernses maailmas lahendama kuritegusid.
Praegu kavandavad USA telekanalid oma sügisprogrammi ning kurioossel kombel on suisa kahes telekanalis töös tänapäevane tõlgendus “Kaunitari ja koletise” loost (kusjuures samal teemal jooksid mullu kinodes noortekas “Koletu” ning “Videviku”-saaga värvides “Punamütsike”). Norra filmimees Tommy Wirkola (“Dead Snow”) toob aga järgmise aasta alguses kinolinale oma Hollywoodi debüüdi Hansukesest ja Gretekesest.
Kõik see näikse kinnitavat pessimistide tõdemust, et kuna keegi midagi uut ei oska enam välja mõelda, tuleb pöörduda vana ja töötava poole — peenes turunduskeeles brändiväärtusega toodete –, mis vaatajale mingitki äratundmisrõõmu valmistab. Saab ju viimasest aastakümnest muu hulgas selgelt välja tuua nii fantaasiaraamatute ekraniseeringute kui koomiksifilmide buumi, rääkimata siis superkangelastest ja järjeküllusest.
Varem või hiljem pidi kord jõudma muinasjuttudeni, kus nii arhetüübid kui konfliktid on kenasti paigas — kata vaid kõigile tuttav lugu natuke teistsuguse soustiga ning ongi film valmis.
