Õnne keemia

Voldemar Kolga otsib ja leiab Tiina Jõgeda raamatust varjatud tähendusi.

Viimane kokkupuude valemitega mu elus oli keemiatunnis. Keemiaõpetaja Oliver Masing oli oma ala meister, mille tulemusena nii mõnedki poisid läksid keemiat õppima. Minu alateadvus aga ütles: “Hoidu, poiss, valemitest ja mine psühholoogiat kui hästi valemikauget teadust õppima.”

Keemiatunnid on jäänud ammusesse aega, aga nad tulid meelde, kui mu kätte sattus Tiina Jõgeda raamat “Õnne valem”. Kas on jälle tegemist keemiaga, õnne keemiaga? Uued ajad ja uued kombed. O tempora, o mores! Valemid seondusid keemiaga, mitte aga elamisega. Kuidas saab elada valemite järgi? Kas tõepoolest on olemas õnne valem? Tekkisid kahtlused…

Õnneks tuli meelde Umberto Eco, ja ma rahunesin. Nimelt on ta avaldanud mõtte, et tänapäeva keel on metafoorne. Ehk kui räägitakse valemitest, siis sellel ei pruugi olla midagi ühist teadusvalemitega, sh keemia valemitega.

Raamat on viimase mõtte heaks tõenduseks. Leiame siit ainult ühe valemi, mille on leiutanud USA psühholoogiaprofessor Martin Seligman. Valem näeb välja nii: H (happiness ehk õnn) võrdub S (pärilikud eeldused) pluss C (elusündmused) pluss V (vaba tahtega kontrollitud tegevused). Seligman on juhtiv õnnelikkuse uurija, aga valem tundub absoluutselt mõttetu, kuna vaevalt oskaks keegi saada õnnelikuks, kui paneb oma tahtega kokku pärilikkuse ja head elusündmused. Teadus ongi kummaline, kuna kehtib üldiselt, aga konkreetsel viisil mitte.

Kui hüpata Eco juurde, siis valemi metafoor räägib palju käesoleva raamatu autori mõttemaailmast. Metafoor on kõige kõrgem tegelane, kes seostab mõisteid ja leiab sarnasusi mittesarnastes asjades. Metafoor struktureerib ja organiseerib autori maailmavaadet. Ilmselgelt kasutas ta ka Seligmani valemit metafoorina ega viita keemiale või matemaatikale.

Siit vihje keemia ja matemaatika vihkajatele: Tiina Jõgeda raamat pole valemitest, võite julgelt lugeda. Süda ei lähe pahaks, nagu läks raamatu autoril “Ühtse Eesti suurkogul”. Tegelikkuse vaatamine on raske, raamatu lugemine aga kerge.

Esiteks on hea lugeda lühikesi lugusid, pikk ju tüütab ära. Kolmel-neljal leheküljel on esitatud mingi suur psühholoogiaprobleem, millest võib olla kirjutatud sadu raamatuid. Näiteks meeldimise, sõpruse, eneseteostuse, mina, elumõtte, üksilduse, abielu, perekonna, kasvatamise, raha, illusioonide, heaolu, depressiooni, ajutegevuse või psühhoteraapia probleemi kajastus on mahutatud paarile leheküljele. Saame kiire ülevaate iga teema käsitlusest psühholoogias ja iga lugeja võib midagi leida.

Teiseks on kõik lood seotud elu endaga ja palju leidub viiteid meie tegelikkusele ja ajakirjandusele. Ajakirjandus ju vahendabki tegelikkust, mida pole vahetult tunnetatud. Kohtame tuttavaid nimesid, tekib äratundmisrõõm.

Kolmandaks viitab autor aeg-ajalt heale sõbrale – Sigmund Freudile. Selle viite mõjul leidsin raamatust alastruktuuri, mida polnud sisukorras. Samuti oli raamatusse peidetud kolm pealkirja: “Elada või jääda ellu”, “Sügav surve” ja “Teeme Eesti õnnelikuks”. Mulle tundub, et need viitavad seksuaalsusele, üldisemalt autori alateadvuses toimuvale. Tähtsaid ja represseerituid asju varjatakse, ja seda teeb ka raamatu autor. Jätan lugejale võimaluse saada nauding raamatust kolmele varjatud pealkirjale vastava sisu leidmisest.

Lõpuks tahan kiita kujundajaid. Raamatu punane värv viitab muidugi armastusele. Huvi pakub, et leheküljenumbrid pole mitte all või üleval nagu tavaliselt, vaid hoopis vasakul ja paremal. Iga lehekülje all on romantiline nikerdus.

Tiina Jõgeda raamatu mõtte võtab hästi kokku sentents: õnnelikud inimesed ei vaja õnne valemit, õnnetud aga ei oska seda niikuinii kasutada. Kas lõin pea segi!?