"Prantsuse poliitikat ei saa vaadata samas võtmes Eesti poliitikaga. Prantsusmaa on üsna konservatiivne, põllumajanduslik maa, kus on palju väikeseid külasid ja linnu... Paljud inimesed on pigem parempoolsete vaadetega. Ent esimene sotsialistlik valitsus oli meil juba 1930ndatel aastatel ja see ei kujunenud stalinistlik-kommunistlikuks. Sotsialistlik partei on Prantsusmaal sarnane Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikule parteile või Suurbritannia Tööparteile. Ka sotsialist François Mitterrandi presidendiks saamine 1981. aastal polnud mingi revolutsioon. Esimest korda presidendivalimistel ei visanud kandidaadid õhku hulle ideid lubaduste hinda vaatamata. Kõik ütlesid, et ennekõike peab majandusele keskenduma, makse veidi tõstma ja avaliku sektori kulusid vähendama. Ent suur küsimus on see, mis saab Euroopast. Oma parteis esindas Hollande konsensuse pooldajat. Euroopas aga pole aega oodata, et kõik oleksid kõigega nõus. Otsuseid peab tegema kiiresti. Aga ma arvan, et Saksamaa ja Pranstusmaa leiavad üsna kiiresti mingi uue tasakaalu ja Saksamaa pehmendab oma positsioone. Inimesed näevad Hollande'i pehme inimesena. Tema enda erakonnakaaslased on andnud talle seetõttu hulga naljakaid hüüdnimesid nagu Flanby, ehk jogurtilaadne maius või karamelline puding. Teine tema hüüdnimi oli Maasikas, sest ta oli varem tihtipeale näost punane, paks naljamees – inimesed ei võtnud teda väga tõsiselt. Veel mõned aastad tagasi oli Hollande justkui „kapis”. Keegi ei uskunud temasse. Siis aga olevat tema oma naine talt küsinus: „Kas sa arvad, et oled oma erakonnas parim?” Mees muidugi ütles, et arvab nii. Ja ta võttiski end käsile: hakkas iga päev jooksmas, luges kaks-kolm tundi päevas ja neelas informatsiooni kõige kohta. Ta hakkas end üles töötama ja võrgustikku ehitama, tõi parteisse rohkem inimesi... Ta on väga tark mees, kes tabas ära oma hetke. Nicolas Sarkozy oli bling-bling-president. Valimisvõitu tähistas ta ühes Champs-Élysées' kõige šikimas restoranis, seejärel suundus jahiga Vahemerele puhkama. Hollande aga tahab olla n-ö normaalne mees ja asus kohe tööle: käis ühes maakohas, pidas oma esimese kõne ja pärast seda läks ära koju. Seekord ei hääletanud ma otseselt Sarkozy vastu, küll aga tema esindatava parempoolsuse vastu. Ma ei jaga tema... mitte just paremäärmuslikke, aga poliitilsel skaalal kaugel paremal asuvaid väärtusi. Juunis parlamendivalimistel hääletan ma arvatavasti taas paremerakonna poolt. Ma arvan, et nad on oma õppetunni kätte saanud. Sarkozy peamine viga oli arvamus, et kaitse ja turvalisus on Prantsusmaal põhiprobleemid. Tegelikult oli selleks tööpuudus, mis tema valitsemiseaja lõpuks tõusis 10 protsendini. Hollande lubas investeerida palju rohkem raha haridusse, ülikoolidesse, ettevõtete innovatsiooni... See on ju väga hea! Samas ei saa me endale palju lubada. Kaunid aastad on möödanik, inimesed pole enam väga optimistlikud. Hea, et meil on suur riik ja me sõltume paljuski omaenda siseturust. Hollande'il läheb aga rakseks... Kreeka kriis tahab kiiret lahendamist. Saame näha, kuidas ta sellega hakkama saab.
Loe edasi, mida arvavad Hollande´ist piiskop Philippe Jourdan, Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi teadur Matthieu Chillaud ja molekulaarbioloogia doktorant Erwan Pennarun.